Alates 14. augustis saab Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis vaadata Valga Muuseumi poolt koostatud näitust „Hälli kiigutajad“.
Valga muuseumi töötaja Marju Rebane koos Pikne Kama, Marit Külvi ja Kristel Põldmaga said tõuke Valga kogukonna õiglustunnet riivanud otsusest- sulgeda Valga Haigla sünnitusosakond 2018.a.
Näituse koostajad süvenesid sünnituse ja laste kasvamisega seotud pärimusse ja koostasid näituse, „Hälli kiigutaja“, mis kutsub kaasa mõtlema ja rääkima kõiki, kellel on huvi eesti rahva sünnilugude vastu. Näituse autorid koostasid sünnipärimuse kogumiseks küsimustiku ja tegid üleskutse kogumaks esemeid, mis on seotud raseduse, sünni ja lapse kasvatamisega. Koguti lisaks vanemale teabele ka jutte ja esemeid nõukogude ajast ja tänapäevast, et saadud tulemusi võrrelda ERM-is säilitamisel olevate materjalidega. Nii saadi analüüsida, kuidas sünnitusega seonduv on viimase 100 aasta jooksul muutunud.
Näitus toob vaatajateni läbilõike sünnilugudest, lastele lauldud regilauludest ja laste sünni ning kasvamisega seotud esemetest, mis pärinevad viimasest sajandist, keskendudes ajas muutuvatele arusaamadele sünnitusest ja lastekasvatamisest. Eksponaatideks on Eesti Rahva Muuseumi, Valga, Võrumaa ja teiste kohamuuseumide kogudes olevad esemed – titemütsid, -tekid, -pluusid, pudipõlled, sokid, hällid, mida täiendab emotsionaalne sõnaline materjal videol, laulukatked helikandjatel, mälestused paberil ja fotodel. Kajastatud on eri põlvkondade sünnilood ja mälestused.
Iga rahva ja rahvuse püsimise tagab häll – hoolitsemine pere, suguvõsa ja rahva hälli eest. Näitusega soovitakse austada emadust, isadust, ämmaemandaid, hällide valmistajaid, titeteki kudujaid ja hälli kiigutajaid ning säilitada infot sünniga seotud kombestikust tulevastele põlvkondadele.
Näitus jääb avatuks 4. oktoobrini
“lahtiÜhtimine”
9 juuli, 2020
19.juunist – 9. augustini on Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis avatud näitus „lahtiÜhtimine“
Kuraatorid kutsusid näitusest osa võtma ühe perekonna erinevate põlvkondade kunstnikke ja palusid valida esitlemiseks neid enim kõnetanud teose oma vanemate või laste loomingust. Oli ka kunstnikke, kes otsustasid tulla näitusele ühisteosega
Näitusesaalis kohtuvad emad ja tütred Eve Kase ja Anna Kaarma, Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein, Kai Koppel ja Mara Ljutjuk, Malle Leis ja Sandra Jõgeva. Oma teosed on esitanud isad ja pojad Jaan Luik ja Johannes Luik, Vilen Künnapu ja August Künnapu, Lemming Nagel ja Karl-Kristjan Nagel, Aleksander Suuman ja Imat Suuman, Andrus Kasemaa ja Markus Kasemaa, aga ka ema ja poeg Ulvi Haagensen ja Aksel Haagensen ning vanaisa ja lapselaps Peeter Mudist ja Johanna Mudist.
Kui palju on ühist erinevate põlvkondade loojate vahel, millega nad üksteist täiendavad või millega eristuvad, saabki näha näitusel.
Fotol näituse kuraatorid Reet Varblane, Jana Huul ja kunstnik Mara Ljutjuk näituse avamisel.
Vaata rohkem pilte näitusest kodulehe galeriist.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Näitus “Kai Leetet meenutades”
22 mai, 2020
26. mail 2020 möödub 110 aastat Võrumaa tantsumemme Kai Leete sünnist.
Kai Leete tuleb võrulaste mälestustesse 1960.a.septembrist kui temast sai Võru linna elanik. Kai tegevus puudutas kõiki põlvkondi – esimesed kokkupuuted nõudliku ja loomingulise balleti- ja rahvatantsujuhendajaga Pioneerida Maja huviringides, seejärel rahvatantsutunnid nais- ja segatantsurühmades, unustamatud tantsuharjutused Kubja mändide all rahvakunstiõhtuteks valmistudes ja lõpuks sarmikad osatäitmised teatrilaval Võru Rahvateatri etendustes.
Muuseumis välja pandud näitus aitab meenutada Kai Leetet tema mitmekülgsuses. Vaadata saab Maimu Telgi koostatud posternäitust tantsumemme elust ja tegevusest, mitmekülgset fotovalikut, Kai Leete rahvarõivaid ja ehteid, tantsupidude rosette ja mälestusmedaleid, samuti käsikirjalisi autoritantsude kirjeldusi ja jooniseid.
Eesti Filmi Instituudi abiga saab näitusel näha ka Peeter Toominga 1977.a. valminud dokumentaalfilmi „Aastad“, kus üheks portreteeritavaks on Kai Leete.
Tule ja meenuta ning jaga oma mälestusi meie oma tantsumemmest.
Näitus jääb avatuks 23. augustini.
Moenäitus “Metsa moodi” ootab külastajaid!
19 märts, 2020
Eesti Moekunstnike Ühenduse juhataja Anu Hint tutvustab väljapanekut: seekordne näitus on pühendatud põlismetsale, mis oli hoitud nõukogude ajal, kuid on määratud lageraietega hävitamisele Eesti Vabariigi ajal.
Valdur Mikita on öelnud: „Eesti mets on kultuuri viimaseid varjupaiku Euroopas, usuline ja imagoloogiline anomaalia. See on nagu koeranael, millest kaasaegne korporatiivne intensiivmetsamajandus tahab võimalikult kiiresti lahti saada.“
Võimetuna midagi muutma, demonstreerivad moekunstnikud oma tundeid ja mõtteid näituse kaudu. Iga eksponeeritud rõivamudel või moejoonis on kummardus metsale kui keskkonnale, milles on elu, ilu ja armastust.
Kunstnike loomingut täiendavad mitmete autorite metsateemalised mõtisklused.
Osalevad Anne Metsis, Anu Hint, Anu Johanson, Anu Ling, Astri Müül, Diana Denissova, Eve Tiidolepp, Katre Arula, Krista Vanamölder, Kärt Karjatse, Külli-Kerttu Siplane, Küllike Tuvikene, Lee Reinula, Liivika Põvat-Straus, Mari Aakre, Maire Valdma, Merle Lõhmus, Päivi Hintsanen, Yumiko Okazaki.
Tekita uudishimu vaadates Lauri Nageli tehtud lühifilmi ja näituste fotogaleriid aga OMA SILM ON KUNINGAS.
Margret Paide (sünd 1989 Põlvas) on lõpetanud aastal 2014 Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna. Oma näitust tutvustab ta nii:
„Olen aastaid tegelenud inimeste, eriti aktide maalimisega. Kuna ma ise olen inimene, oleks justkui kehade maalimine kõige loomulikum nähtus siin ilma peal. Ma ei ole seda teinud teadlikult, see tuleb automaatselt ja mõtlematult.
Arvan, et otsin ilu, nagu enamik kunstnikke ning olengi selle leidnud inimestes. Ühest küljest keha vorm, naha tekstuur, selle tonaalsus, kehakeel ning liikumine, teisest küljest karakter, mis modelleerib seda esimest.
Kõige kaunimad omadused inimese juures võiksid olla ausus ja inimlikkus. Need omadused üldiselt peegelduvad ka välimuses ning käitumises.
Täpselt seda üritan ka maalida. Mu maalidel ei ole otseselt olnud mingeid tugevaid manifeste ega kontseptsioone, kuna olen väga kehv kirjutaja ning ka häbelik rääkija, kuid ajapikku on kunstihuvilistest ja sõpradest-tuttavatest publik ise teatud asjad paika pannud. Olen tänu neile aru saanud, et maalin midagi sellist, mida tänapäevane mainstream-ilu maailm üritab peita: loomulikku keha ning „päris“ inimest ehk siis seda inimlikku, kellel on samuti probleeme, nii negatiivseid kui ka positiivseid isikuomadusi, omad rõõmud, kired, harjumused jne. Minu maalides ei jagune inimesed koledateks-ilusateks, paksudeks-peenikesteks, rikasteks-vaesteks, headeks-halbadeks jne. On lihtsalt inimene. Kuna olen lapsepõlves lugenud tohutult muinasjutte ning naudin neid praegugi lisaks fantaasiafilmidele ning -kirjandusele, olen oma inimlikud inimesed seganud muinasjutulisusega. Loomad ja eriti linnud oskavad oma värvide ning näoilmega iseloomustada inimest fantastiliselt. Kogu selle kompotiga olengi loonud omad inimmustrid, iga figuur on isemoodi ning samas on kõik üks.“
Näitusega „Rahvuslikkuse otsingud“ tähistatakse 25 aasta möödumist TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna esimese õppekava, talukujundus ja rahvuslik käsitöö, avamisest. Viimase ümber on kasvanud rahvuslikke käsitöötraditsioone ja -oskusi uuriv ning arendav osakond, kus saab lisaks tekstiiliga seotud käsitöövaldkondadele õppida rahvusliku ehituse ja metallitöö erialal ning pärandtehnoloogia magistrikaval.
Ärkamisajal hoogu saanud rahvuslikkuse otsingud ilmnesid kiiresti ka materiaalses kultuuris. Väljapanek annab ülevaate meie tänaseid arusaamu kujundanud protsessi olulisematest ajaloolistest etappidest ja mõjutajatest ning näitab, kuidas rahvusliku käsitöö osakond tänapäeval pärandit mõtestab.
„Esemelisel kultuuril on väga oluline roll meie identiteedi kujunemisel,” tõi rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin välja näituse teema olulisuse. Rahvusliku ehituse eriala juhi Leele Välja sõnul aitab selline tagasivaade paremini mõista mida ja miks me täna teeme. ,,Näitusel saab ilmsiks, et tegemist ei ole musealiseeritud valdkonnaga, vaid ajaga kaasas käiva ja areneva nähtusega, mida iga uus põlvkond omamoodi mõtestab,” ütles Välja.
Näitus on avatud 22.01 – 08.03
Väikelinn kui sündmus
21 jaanuar, 2020
Alates 22. jaanuarist saab Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis näha maalikunstniku, Eesti kunstiakadeemia doktorandi Rait Rosina näitus “Väikelinna fenomen”. Väikelinnade kui kunstitegevuste asupaiku käsitlevat uurimust teeb Rait Rosin Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes.
„Väikelinn kui sündmus vol 2“ on loomeuurimuslik näitus, mis on kohandatud lähtuvalt Võru linnale. Näituse esimene osa toimus aastal 2018 Valga Muuseumis.
Kunstnik teeb sissevaate Valga ja Võru kui väikelinnade kunstimaastiku olukorda. Näitusel saab kuulata linnaelanike mõtteid, mis neil on tekkinud seoses linna külastavate kunstnikega. Videopildi vahendusel saab näha intervjuud 10 kunstnikuga, kes jagavad oma kogemusi väikelinnas isiknäitust korraldades. Näha saab ka kunstniku ja tema tütre retki kaksiklinnades Valga ja Valka, mida külastati spetsiaalselt valminud järelveetava ratastel “põikamise kastiga”.
Rait Rosin mõtestab kogukonna-sisese aruteluga, mida kunstnikud võiks ja peaks vahendama kui tegelike olude kujunemise lugu. Kunstnikele tavapärased tegevused on lähtekohaks väikelinnas ühiskondlike arutelude toimumisele. Kunstile seatud ootused ja küsimus nendele ootustele vastavusest asetuvad laiemasse arutellu sellest, mis määrab kunstnike ühiskondlikke positsioone. Kunstil on väikelinnades eriomane roll täita ja ääreala ideed väljenduvad siin kunstnike eelistuses tuua näiteid üksikjuhtumite põhjal. Ääreala ja keskuse mõisted tähistavad tinglikult ühiskondlikul pinnal koonduva tähelepanu jaotumist, mille käigus omistatakse muidu eriilmelisele kohale tavapärast või tüüpilist loomust. Väikelinnas toimuv ja seega ka väikelinn ise kas ületab sündmusena uudise künnist või jääb kohaliku tähtsusega kõlapinna piiresse. Eelnevalt on samasugune uurimus toimunud Paldiski ja Haapsalu linnades toimuva kohta.
Käsitöökeraamika on midagi mõnusat ja intiimset: seotud koduste toimetuste ning puhkehetkedega, pere ja lähedaste sõpradega. Keraamika on kodusoojuse osa – esemed meie ümber on kasutaja nägu ja tegu. Isikupärane keraamika toob meeled ja mõtted käesolevasse hetkesse ning muudab igapäevased toimetused mõtestatud rituaaliks.
Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna emeriitprofessori Leo Rohlin on öelnud: „hea tarbevorm, olgu selleks siis tarbenõu või vaas, väärib samasugust lugupidamist nagu vabakunsti piirimail hõljuv taies. Seninähtu põhjal on just Kagu-Eesti keraamikud suutnud mitte ainult järgida, vaid ka uuendada ning isikupärastada sealset saviesemete valmistamise traditsiooni ning säilitada savi kui materjali võlu.“
Vana-Võromaa keraamikute esimesel ühisnäitusel „Rutiin või rituaal?“ osalevad savisepad: Aivar Rumvolt, Helemall Maask, Karmen Kevvai, Krista Nagel, Meelis Krigul, Signe Krigul ja Urve Konksi.
Lisaks väljapanekule on külastajal võimalus vaadata filmi kunstnike tegemistest ja osta keraamikute teoseid .
Näituse kuraator: Jana Huul
Kaaskuraator: Urve Konksi, Jane Ansmann
Näituse mentor: Leo Rohlin
Filmi autor: Lauri Nagel
Tehniline teostus Indrek Kits ja Lauri Kütt
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, OÜ Saviukumaja, OÜ Hobbiton, OÜ Sisustuskoda.
Salajase linna lood
2 oktoober, 2019
Annela Samuel (s. 1974) on vabakutseline fotograaf, kes elab ja töötab Tallinnas, kuid on sündinud ja õppinud Võrus.
Ta on lõpetanud fotograafia täiendõppekursuse Eesti Kunstiakadeemias ning osalenud arvukates fotoalastes meistriklassides nii Eestis kui ka väljaspool. Sügavam huvi dokumentaalfotograafia vastu tärkas mõned aastad tagasi ning sellest kasvas välja mahukas projekt „Salajase linna lood“, mis räägib Paldiski linnast. Omamoodi jätkuks sellele võib pidada ka praegu töös olevat dokumentaalprojekti Sillamäe linnast ja inimestest.
Näitusel on väljas valik 2017-2019 tehtud fotodest. Kuna inimeste pildistamisega kaasneb pea alati lugude jagamise moment, siis saab näitusel kuulata salvestatud jutuajamisi Paldiski elanikega, nende mõtteid linna minevikust ja tänapäevast.
Kaido Rätsepa värviline maailm
2 oktoober, 2019
Kaido Rätsepa metsik noorusaeg möödus Pärnus, kus tegutses sel ajal palju punkbände. Kaido sattus solistiks Shithead-nimelisse kollektiivi. Pungi juurde kuulusid ka uimastid ning alkohol koos sellest tulenevate tagajärgedega. ”Olin allakäinud narkar, kellest endised tuttavad kaarega mööda käisid,” on Kaido ühes leheintervjuus rääkinud. Kõige suuremas kriisis leidis Kaido toetust religioossest maailmast. Punkmuusika on aga siiani osa tema elust, lisaks taasleitud lapsepõlveharrastus – joonistamine.
Enamus tema maalidest kõnelevad Lõvikuninga elust, kes on üdini positiivne tegelane – seega Superlõvi, kaastundlik, üllas, võitja natuur. Läbi ja lõhki optimistlik ning varjatult peegeldab endas ka kristlikku sõnumit.
Kaido Rätsepa kunst on vägagi naivistlik. Kuigi teoste sõnum on kristlik, on see väga mitmekihiline. Värvide maailm ja teemade grotesksus meenutavad mingil määral Mehhiko kunsti.