“Hainatego”
Võru keele nädalaks valminud võru keele kujunemisloost väljapanekut tehes hargnes meie ees lahti ühe huvitava võrukeelse luuletuse lugu. Muuseumisse toodud paberite hulgas oli üks ilma autori nimeta võru keeles kirjapandud luuletus. Autorit taga otsides küsisime nõu Võru ajalehe juures väga pikalt töötanud ajakirjaniku Liina Valperi käest, kellele meenus sarnase sisuga proosalugu lehes. Töörahva Elu 1984. aasta viimasest lehest leidsimegi Piitre ehk Peeter Paapi pseudonüümi all kirjapandud võrukeelse loo. Selle nime all avaldas 1983-84. aastal võrukeelseid lugusid võrokene Heino Sikk (1933-1994), kes 1989. aastal algatas Eesti Raamatuühingu toetusel Lõuna-Eesti kultuurilehe Viruskundra ja oli selle toimetajaks kuni parvlaev „Estonia“ katastroofini 1994. aasta. Ajalehe materjale säilitatakse Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis ja Võrumaa muuseumis. Välja on antud ka samanimeline artiklite kogumik.
Hainatego
Oh ilm, oh ilmakõnõ kallis Sa mine ütskõrd põvvalõ Sõs miiki saami uman kandin Täisjõuga minnä hainalõ
Nii lätsimigi varra Perämäele Kõik: latsõ hobõnõ ja kari Ja tõsõs vanaesäle Jäi ainult pümme Mari
Mi vanaesä põdõsi Jo kevädisest aost Ja pümme Mari ütelgi Tal surmahädä maost
Ja kui mii hainalt tagasi Tüüst vaivat pümmen jõudsõ Sõs vanaesä magasi Ja hindä matmist nõudsõ
Mis tetä käärin hainaga Kui vanaesä matta Mis teemi talvõl karäga Kui hainatego jättä?
Sõs vanaesä ilostõ Linnu sisse panti Ja veidikõnõ ikõti Nink lätte mano kanti
Ja esä silmä vesitsõ Ta õrnalt vette pandsõ Ja rinna pääle hellaste Ta hallõ kivve kandsõ
Sõs vanaesä linnu seen Lättee põhän jahtu Nii latsõ kaugõlt haina seest Vaid julksi tedä vahti
Kui hainatego tettüs sai Ja kuivalt paika pantus Sõs esä hõigas imäle Tii vanaesäle nüüd matus!