Näitus “Kai Leetet meenutades”

22 mai, 2020

26. mail 2020 möödub 110 aastat Võrumaa tantsumemme Kai Leete sünnist.

Kai Leete tuleb võrulaste mälestustesse 1960.a.septembrist kui temast sai Võru linna elanik. Kai tegevus puudutas kõiki põlvkondi – esimesed kokkupuuted nõudliku ja loomingulise  balleti- ja rahvatantsujuhendajaga Pioneerida Maja huviringides, seejärel rahvatantsutunnid nais- ja segatantsurühmades, unustamatud tantsuharjutused Kubja mändide all rahvakunstiõhtuteks valmistudes ja lõpuks sarmikad osatäitmised teatrilaval Võru Rahvateatri etendustes.

Muuseumis välja pandud näitus aitab meenutada Kai Leetet tema mitmekülgsuses. Vaadata saab  Maimu Telgi koostatud posternäitust tantsumemme elust ja tegevusest, mitmekülgset fotovalikut, Kai Leete  rahvarõivaid ja ehteid, tantsupidude rosette ja mälestusmedaleid, samuti käsikirjalisi autoritantsude kirjeldusi ja jooniseid.

Eesti Filmi Instituudi abiga saab näitusel näha ka Peeter Toominga 1977.a. valminud dokumentaalfilmi „Aastad“, kus üheks portreteeritavaks on Kai Leete.

Tule ja meenuta ning jaga oma mälestusi meie oma tantsumemmest.

Näitus jääb avatuks augusti keskpaigani.


Moenäitus “Metsa moodi” ootab külastajaid!

19 märts, 2020

Eesti Moekunstnike Ühenduse juhataja Anu Hint tutvustab väljapanekut:  seekordne näitus on pühendatud põlismetsale, mis oli hoitud nõukogude ajal, kuid on määratud lageraietega hävita­misele Eesti Vabariigi ajal.

Valdur Mikita on öelnud: „Eesti mets on kultuuri vii­maseid varjupaiku Euroopas, usuline ja imagoloogiline ano­maalia. See on nagu koeranael, millest kaasaegne korporatiiv­ne intensiivmetsamajandus tahab võimalikult kiiresti lahti saada.“

Võimetuna midagi muut­ma, demonstreerivad moe­kunstnikud oma tundeid ja mõtteid näituse kaudu. Iga eksponeeritud rõivamudel või moejoonis on kummardus met­sale kui keskkonnale, milles on elu, ilu ja armastust.

Kunstnike loomingut täien­davad mitmete autorite metsa­teemalised mõtisklused.

Osalevad Anne Metsis, Anu Hint, Anu Johanson, Anu Ling, Astri Müül, Diana De­nissova, Eve Tiidolepp, Katre Arula, Krista Vanamölder, Kärt Karjatse, Külli-Kerttu Siplane, Küllike Tuvikene, Lee Reinula, Liivika Põvat-Straus, Mari Aa­kre, Maire Valdma, Merle Lõh­mus, Päivi Hintsanen, Yumiko Okazaki.

Tekita uudishimu vaadates Lauri Nageli tehtud  lühifilmi ja näituste fotogaleriid aga OMA SILM ON KUNINGAS.


https://vorumuuseum.ee/galerii/?aid1=2993301744067073

Näitusi  toetab Eesti Kultuurka­pital.


Margret Paide maalinäitus “Inimmustrid”

19 märts, 2020

Margret Paide (sünd 1989 Põlvas) on lõpetanud aastal 2014 Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna. Oma näitust tutvustab ta nii:

„Olen aastaid tegelenud ini­meste, eriti aktide maalimisega. Kuna ma ise olen inimene, oleks justkui kehade maalimine kõi­ge loomulikum nähtus siin ilma peal. Ma ei ole seda teinud tead­likult, see tuleb automaatselt ja mõtlematult.

Arvan, et otsin ilu, nagu ena­mik kunstnikke ning olengi selle leidnud inimestes. Ühest küljest keha vorm, naha tekstuur, selle tonaalsus, kehakeel ning liiku­mine, teisest küljest karakter, mis modelleerib seda esimest.

Kõige kaunimad omadused inimese juures võiksid olla ausus ja inimlikkus. Need omadused üldiselt peegelduvad ka välimu­ses ning käitumises.

Täpselt seda üritan ka maa­lida. Mu maalidel ei ole otseselt olnud mingeid tugevaid mani­feste ega kontseptsioone, kuna olen väga kehv kirjutaja ning ka häbelik rääkija, kuid ajapikku on kunstihuvilistest ja sõpradest-tuttavatest publik ise teatud asjad paika pannud. Olen tänu neile aru saanud, et maalin midagi sellist, mida tänapäevane mai­nstream-ilu maailm üritab peita: loomulikku keha ning „päris“ inimest ehk siis seda inimlikku, kellel on samuti probleeme, nii negatiivseid kui ka positiivseid isikuomadusi, omad rõõmud, kired, harjumused jne. Minu maalides ei jagune inimesed ko­ledateks-ilusateks, paksudeks-peenikesteks, rikasteks-vaesteks, headeks-halbadeks jne. On liht­salt inimene. Kuna olen lapsepõl­ves lugenud tohutult muinasjutte ning naudin neid praegugi lisaks fantaasiafilmidele ning -kir­jandusele, olen oma inimlikud inimesed seganud muinasjutu­lisusega. Loomad ja eriti linnud oskavad oma värvide ning näoil­mega iseloomustada inimest fan­tastiliselt. Kogu selle kompotiga olengi loonud omad inimmust­rid, iga figuur on isemoodi ning samas on kõik üks.“

Video näitusest:

Autor Lauri Nagel. Toetas Eesti Kultuurkapital

fotogalerii   https://vorumuuseum.ee/galerii/?aid1=2993340347396546


“Rahvuslikkuse otsingud”

21 jaanuar, 2020

Näitusega „Rahvuslikkuse otsingud“ tähistatakse 25 aasta möödumist TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna esimese õppekava, talukujundus ja rahvuslik käsitöö, avamisest. Viimase ümber on kasvanud rahvuslikke käsitöötraditsioone ja -oskusi uuriv ning arendav osakond, kus saab lisaks tekstiiliga seotud käsitöövaldkondadele õppida rahvusliku ehituse ja metallitöö erialal ning pärandtehnoloogia magistrikaval.

Ärkamisajal hoogu saanud rahvuslikkuse otsingud ilmnesid kiiresti ka materiaalses kultuuris. Väljapanek annab ülevaate meie tänaseid arusaamu kujundanud protsessi olulisematest ajaloolistest etappidest ja mõjutajatest ning näitab, kuidas rahvusliku käsitöö osakond tänapäeval pärandit mõtestab.

„Esemelisel kultuuril on väga oluline roll meie identiteedi kujunemisel,” tõi rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin välja näituse teema olulisuse. Rahvusliku ehituse eriala juhi Leele Välja sõnul aitab selline tagasivaade paremini mõista mida ja miks me täna teeme. ,,Näitusel saab ilmsiks, et tegemist ei ole musealiseeritud valdkonnaga, vaid ajaga kaasas käiva ja areneva nähtusega, mida iga uus põlvkond omamoodi mõtestab,” ütles Välja.

Näitus on avatud 22.01 – 08.03


Väikelinn kui sündmus

21 jaanuar, 2020

Alates 22. jaanuarist saab Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis näha maalikunstniku,  Eesti kunstiakadeemia doktorandi Rait Rosina näitus “Väikelinna fenomen”. Väikelinnade kui kunstitegevuste asupaiku käsitlevat uurimust teeb Rait Rosin Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes.

„Väikelinn kui sündmus vol 2“ on loomeuurimuslik näitus, mis on kohandatud lähtuvalt Võru linnale. Näituse esimene osa toimus aastal 2018 Valga Muuseumis.

Kunstnik teeb sissevaate Valga ja Võru kui väikelinnade kunstimaastiku olukorda. Näitusel saab kuulata linnaelanike mõtteid, mis neil on tekkinud seoses linna külastavate kunstnikega. Videopildi vahendusel saab näha intervjuud 10 kunstnikuga, kes jagavad oma kogemusi väikelinnas isiknäitust korraldades. Näha saab ka kunstniku ja tema tütre retki kaksiklinnades Valga ja Valka, mida külastati spetsiaalselt valminud järelveetava ratastel “põikamise kastiga”.

Rait Rosin mõtestab kogukonna-sisese aruteluga, mida kunstnikud võiks ja peaks vahendama kui tegelike olude kujunemise lugu. Kunstnikele tavapärased tegevused on lähtekohaks väikelinnas ühiskondlike arutelude toimumisele. Kunstile seatud ootused ja küsimus nendele ootustele vastavusest asetuvad laiemasse arutellu sellest, mis määrab kunstnike ühiskondlikke positsioone. Kunstil on väikelinnades eriomane roll täita ja ääreala ideed väljenduvad siin kunstnike eelistuses tuua näiteid üksikjuhtumite põhjal. Ääreala ja keskuse mõisted tähistavad tinglikult ühiskondlikul pinnal koonduva tähelepanu jaotumist, mille käigus omistatakse muidu eriilmelisele kohale tavapärast või tüüpilist loomust. Väikelinnas toimuv ja seega ka väikelinn ise kas ületab sündmusena uudise künnist või jääb kohaliku tähtsusega kõlapinna piiresse. Eelnevalt on samasugune uurimus toimunud Paldiski ja Haapsalu linnades toimuva kohta.

Rohkem infot kunstniku kodulehelt www.pragmatist.ee

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.


Võrumaal tegutsevate keraamikute ühisnäitus

25 november, 2019

Käsitöökeraamika on midagi mõnusat ja intiimset: seotud koduste toimetuste ning puhkehetkedega, pere ja lähedaste sõpradega. Keraamika on kodusoojuse osa – esemed meie ümber on kasutaja nägu ja tegu. Isikupärane keraamika toob meeled ja mõtted käesolevasse hetkesse ning muudab igapäevased toimetused mõtestatud rituaaliks.

Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna emeriitprofessori Leo Rohlin on öelnud: „hea tarbevorm, olgu selleks siis tarbenõu või vaas, väärib samasugust lugupidamist nagu vabakunsti piirimail hõljuv taies. Seninähtu põhjal on just Kagu-Eesti keraamikud suutnud mitte ainult järgida, vaid ka uuendada ning isikupärastada sealset saviesemete valmistamise traditsiooni ning säilitada savi kui materjali võlu.“

Vana-Võromaa keraamikute esimesel ühisnäitusel „Rutiin või rituaal?“ osalevad savisepad: Aivar Rumvolt, Helemall Maask, Karmen Kevvai, Krista Nagel, Meelis Krigul, Signe Krigul ja Urve Konksi.

Lisaks väljapanekule on külastajal võimalus vaadata filmi kunstnike tegemistest ja  osta keraamikute teoseid .

 

 

Näituse kuraator: Jana Huul
Kaaskuraator: Urve Konksi, Jane Ansmann
Näituse mentor: Leo Rohlin
Filmi autor: Lauri Nagel

Tehniline teostus Indrek Kits ja Lauri Kütt

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, OÜ Saviukumaja, OÜ Hobbiton, OÜ Sisustuskoda.

 

 


Salajase linna lood

2 oktoober, 2019

Annela Samuel (s. 1974) on vabakutseline fotograaf, kes elab ja töötab Tallinnas, kuid on sündinud ja õppinud Võrus.

Ta on lõpetanud fotograafia täiendõppekursuse Eesti Kunstiakadeemias ning osalenud arvukates fotoalastes meistriklassides nii Eestis kui ka väljaspool. Sügavam huvi dokumentaalfotograafia vastu tärkas mõned  aastad tagasi ning sellest kasvas välja mahukas projekt „Salajase linna lood“, mis räägib Paldiski linnast. Omamoodi jätkuks sellele võib pidada ka praegu töös olevat  dokumentaalprojekti Sillamäe linnast ja inimestest.

Näitusel on väljas valik 2017-2019 tehtud fotodest. Kuna inimeste pildistamisega kaasneb pea alati lugude jagamise moment, siis saab näitusel kuulata salvestatud jutuajamisi Paldiski elanikega, nende mõtteid linna minevikust ja tänapäevast.


Kaido Rätsepa värviline maailm

2 oktoober, 2019

 

Kaido Rätsepa metsik noorusaeg möödus Pärnus, kus tegutses sel ajal palju punkbände. Kaido sattus solistiks Shithead-nimelisse kollektiivi.  Pungi juurde kuulusid ka uimastid ning alkohol koos sellest tulenevate tagajärgedega. ”Olin allakäinud narkar, kellest endised tuttavad kaarega mööda käisid,” on Kaido ühes leheintervjuus rääkinud. Kõige suuremas kriisis leidis Kaido toetust religioossest maailmast. Punkmuusika on aga siiani osa tema elust, lisaks taasleitud lapsepõlveharrastus – joonistamine.

Enamus tema maalidest kõnelevad Lõvikuninga elust, kes on üdini positiivne tegelane – seega Superlõvi, kaastundlik, üllas, võitja natuur. Läbi ja lõhki optimistlik ning varjatult peegeldab endas ka kristlikku sõnumit.

Kaido Rätsepa kunst on vägagi naivistlik. Kuigi teoste sõnum on kristlik, on see väga mitmekihiline. Värvide maailm ja teemade grotesksus meenutavad mingil määral Mehhiko kunsti.

Näitus jääb avatuks 17. novembrini


Klaasikunstnike Ühenduse aastaüritus Võrus

16 august, 2019

 

Võrus esitletaval  Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastaüritusel on  peamisteks märksõnadeks võnked, lained, resonants.

Missuguste nähtuste või võnkesagedustega kunstnikud kaasa helisevad ja millistega põrkuvad? Millised mõjutused vallandavad kaose ja millistega resoneerutakse? Mis on resonants? Jne. Need on küsimused, millele Eesti klaasikunstnikud sel aastanäitusel vastuseid püüavad leida.

Erinevaid kunsti-võnkeid omavahel kokku kõlama panna ja tervikut kujundada aitab Kati Kerstna (valgus, kujundus ja graafiline disain).

Näituse korraldaja ja kuraator on Sofi Aršas. Näitus toimub Eesti Kultuurkapitali toel ja on avatud

Vana-Võromaa Kultuurikojas  17.augustist – 29.septembrini.

Imelisi elamusi!


“Raua taga”

3 juuli, 2019

Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis avatud näituse autor IVAR FELDMANN tutvustab oma näitust nii:

“Kuigi sepis on oma olemuselt tarbekunsti kalduv, siis mind on viimastel aastatel rohkem köitnud sepis kui kujutav kunst.

Saades 50, tajusin teatavat sotsiaalset survet teha näitus. Sellele survele allavandudes see väljapanek sündis. Arutu raiskamine ja planeedi kurnamine on pannud mind otsima oma töödes taaskasutamise võimalusi.

Lammutades vana keldrit avastasin selle konstruktsioonist arvestatava koguse raudteerelsse. Vanarauda viimise asemel otsustasin anda neile uue elu. Huvitav ju mõelda… kavandati raudtee, ehitati valmis ja siis polnud seda enam vaja ning relsid leidsid uuskasutuse keldriehituses.

Kelder kaotas oma aktuaalsuse ja relsid muutusid skulptuurideks. Kas näeme, milleks muutub relss, kui kunstiobjektina oma kasutuse kaotab või on skulptuur see, milleks ta jääb aegade lõpuni?

Niisiis, palun rauda!”

Näitust saab nautida 11. augustini


Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Võru Instituudi uudiskiri banner
Vana Võrumaa muuseumid

Videotutvustused

Vana-Võromaa Kultuurikoda