Vaata ka
Klaasikunstnike ühisnäitus VIDEVIKUTSOONIS
30 november, 2024
Valgusele pühendatud näitus aasta kõige pimedamal ajal 6.12.2024 – 2.02.2025
kunstnikud: Sofi Aršas, Kairi Orgusaar, Kati Kerstna
külalisena: Erki Kannus
Videvikutsoon on ookeanides pindmise veekihi ja süvaveekihi (pimedusetsooni) vahel asuv ala, mis ulatub 200 meetrist kuni 1000 meetrini. Selles sügavuses on päikesevalgus väga nõrk ja tsoonisisesed temperatuurimuutused suurimad.
Videvikutsoon on külm ja selle valgus hämar, kuid bioluminestsentssähvatustega – elusorganismide poolt tekitatud valgusega. Piirkond kubiseb elust – tõenäoliselt on videvikutsooni biomass suurem kui kogu ülejäänud ookeanitsoonides kokku.
Videvikutsooni kummastavat vahepealsust saab tuua ka meie nähtavasse kaasaegsesse maailma – küsimused, otsused ja arusaamised et kas mingi isik, nähtus, emotsioon, vms. on must või valge, hea või halb, õige või vale ei leiagi tihti muud lahendust kui paigutumist videvikutsooni salapärasesse kooslusesse.
Kõiki näitusel osalevaid kunstnikke ühendab lisaks materjali peenkasutusele ka kirg valguse ja liikumise vastu.
Erinevused ilmnevad teemades ja kujutamise viisis – Sofi Aršase puhul on oluline tema töödes peituv isiklik läbielamine, isiklik täpne tunnetus, millele sekundeerib pisut kaootiline ja vaba loomeprotsess leidmaks õiget väljendusmeetodit.
Kairi Orgusaare jõulised skulpturaalsed vormid muutuvad valguse lisandudes hõrkudeks, isegi poeetilisteks mõtteavaldusteks.
Kati Kerstna loodusest ja keskkonnast rääkivates töödes peitub kontrast läbipaistva, hapra materjali ja robotliku vormikeele vahel.
Külalisesineja Erki Kannuse installatsioon “Õhtune lüps” toob kauge nostalgiahõngu kaasaegsesse konteksti.
Näitusel eksponeerime nii videvikutsooni hämarust kui rikkalikkust.
Kõike võib juhtuda. Kõik on olemas.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
“Tuba kolme uksega”
16 oktoober, 2024
Näitus „Tuba kolme uksega“ koondab Eesti kaasaegse tarbekunsti ja disainiga tegelevate ja silmapaistvalt valdkonna arengusse panustanud autorite loomingu unikaalseks koosluseks. Valik avab vaatajale sümboolselt kolm ust, ühe iga autori isikupärase loomingu juurde, lähtudes nende ETDM-is toimunud isikunäituste ettevalmistamisel väljaarendatud ideedest: Mare Kelpman „Värvikood“, Raili Keiv „Tuba“ ja Tanel Veenre „Sinihabe“. Kõiki kolme autorit ühendab loomingus sõltumatus ja uuenduslikkus, mis samaaegselt on seotud traditsioonide ja eriala pärandiga.
Näituste esmaesitlused toimusid ETDM-i galeriis, 2022–2023 aastatel.
Mare Kelpmani näitus „Värvikood“ annab külastajale võimaluse saada tuttavaks ühe Eesti hinnatuima tekstiilidisaineri tööprotsessi ja fenomeniga. Mare Kelpman on üles ehitanud omanimelise kaubamärgi kelpman textile ja selle kaudu muutnud hariliku kootud villase salli, pleedi ja mantli kaasaegselt kõnelevaks aksessuaariks. Ta on kinnitunud siinsesse disainipilti tekstiilidega, mille tugevus väljendub eelkõige oskuslikus mustri- ja värvikombinatoorikas.
Kelpmani jaoks on oluline oma loomingu kaudu säilitada kangakudumise traditsioone: „Tahan kaasa aidata ühe oskuse säilimisele. Olen alati uskunud, et peame ka globaliseeruvas maailmas siin Euroopas suutma oma oskused säilitada, mitte muutuma sõltuvaks teiste oskustest ja tootmisest. Täna on see teema, milleni jõudsin rohkem kui kümne aasta eest, väga aktuaalne kogu Euroopas.“
Kelpmani loomingul on nii laiem kui ka kitsam piirkondlik tähendus. Ta on kümne aasta jooksul loonud nähtuse, mis talveperioodil võib jõuda Eesti inimeste teadvusse õhtuse uudistesaate nelja intervjueeritava rõivastuses, olles samas kaasaegsuse ja kohalikkuse tunnuseks reklaamimaastikul. Esinemistihedust arvestades on Kelpmani loodut täiesti põhjendatult nimetatud ka Tallinna Kalamaja rahvarõivaks.
Näitus on keskendunud Kelpmani loomingu taustale, dekodeerides tema tegevust selle tuntuse ja tugevuste kaudu ning andes külastajale võimaluse kogeda ka loomingu kavandamis- ja valmimisprotsessi.
Raili Keiv valis näitusele „Tuba“ muuseumi kogust Eesti keraamikute peamiselt 1960.–1980. aastatest pärinevad ja disainiklassikaks saanud nõud ning liitis need koos enda loominguga uueks ja ajatuks koosluseks.
„Näitusega tööd alustades oli mul mitu võimalust läheneda sellele materjalile. Näitusesarja „Tuba“ kontseptsioon ei eelda otseselt, et peaksin ise töid juurde tegema, oluline on suhestuda muuseumi kogudega. Materjaliga tutvudes sain aru, et kuna olen nii otseses suhtes tööstuskeraamikaga, on selle tee valimine väga loomulik,“ ütleb Raili Keiv. „Näitusele „Tuba“ valisin lõpuks Eesti keraamikaettevõtetes 1960.–1980. aastatel disaineritena tegutsenud Leo Rohlini, Anu Rank-Soansi, Laine Sisa, Velda Soidla, Henriette Tugi-Nuusbergi, Annika Tederi, Anne Keegi, Haidi Ratase, Ingrid Alliku ja Tiina Lõhmuse tööd. Mõned klassikaks saanud nõud olen säilinud vormide põhjal taastanud.“
Raili Keiv on kõigi nimetatud autorite töödest loonud eklektilise terviku, mis kõneleb eri autorite käekirjade ja tootmisvõimaluste kombinatsioonina disaini potentsiaalist, olles ühtlasi austusavaldus Eesti disainipärandile. Sel moel aktiveeritud esemetest on saanud tinglikult serviisina käsitletav keraamiline kollaaž, millest tõukub Raili Keivi enda uus looming. Näitusel saab keraamiliste nõude kõrval näha ka nende loomiseks kasutatud kipsvorme ning autori graafilisi eksperimente teoste siluettidega tekstiilkangastel.
Tanel Veenre näitusel „Sinihabe“ eksponeeriti esmakordselt ehtekunstniku ja mitmekülgse disaineri viimase kümmekonna aasta jooksul valminud maske.
Veenre maskilooming on välja kasvanud moelavadele loodud aksessuaaridest ja laetud ebamaiste detailidega. „Maske meelitas looma tung rääkida lugu. Enamasti on maski sündimise esmapõhjuseks lava, kihk võimendada moe sõnumit,“ ütleb Tanel Veenre. „Aga ma ei saa öelda, et need maskid on pelgalt dekoratiivsed – kihistusi ja lugusid on mul palju.“
Maskid võtavad skulpturaalseid vabavormilisi mõõtmeid ja on oma autonoomsuses intrigeerivad iseseisvad teosed. Näitusel on eksponeeritud kõige erinevamatest materjalidest kontseptuaalsed maskid, mis kord on sürrealistlikud merihobudest koosnevad kompositsioonid, teinekord aga Bolti tõukeratta keerukate läbilõigete dekonstruktsioonid või kõrvamarjade lopsakad kobarad. Need ergastavad nii kandja kui ka vaataja meeli ning tõmbavad publiku muinasjutulisse vaatemängu, mis on inspireeritud Charles Perrault muinasjutust „Sinihabe“.
Näitus on koostatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituseprogrammi galeriis 2022–2023 aastatel toimunud näitustest:
Mare Kelpman „Värvikood“ (3.06.2022–11.09.2022)
Raili Keiv „Tuba“ (21.01.2023–2.04.2023)
Tanel Veenre “Sinihabe” (16.06.2023–24.09.2023)
Näituse koostaja. Ketli Tiitsar (ETDM)
Näituse kujundaja: Tõnu Kalpus
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Trendwood, Võru Kannel, EMPAK
Näituse fotod: Andres Treial
Ahti Seppeti isikunäitus „Taevas ja maa“
22 august, 2024
30. augustil kell 17 avatakse Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis Ahti Seppeti isikunäitus „Taevas ja maa“.
Kolmeosalise näituse üht osa – „Raskolnikov“ – on ehk lihtsam mõista ja hoomata nendel vaatajatel, kes on lugenud Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus“. Seoses sõjaga Ukrainas tundub kuritöö ja karistusega seotud teema eriti aktuaalne. Saab ju loominguga tegeldes liikuda mõttes ruumipunktidesse, mis ajaliselt-kauguselt kättesaamatud. Sellele aitavad kaasa tänapäevased infovood, mis toovad välja ka meie oma poliitikute edevuse, ärimeeste ahnuse, valitseva kurjuse varjatud ja nähtavad mõjud. Eksponeeritud on graafika, maal, skulptuur.
Näituse teise osa moodustavad reljeefsed loodusmaalid ühisnimetajaga „Taevas ja maa“ ning nendes töödes arutleb kunstnik selle üle, mis õigustus on kunstiga tegelemisel. Seppeti enda jaoks on selleks töö huvitavus ja ta loodab, et see, mis on pakkunud esteetilist rahuldust ja naudingut tegijale, pakub seda ka vaatajale.
Väljapaneku kolmandas osas „Ehe kui väikevorm“ kutsub kunstnik kaasa mõtlema skulpturaalse väikevormi – ehte üle. Näitusel eksponeeritud ehete loomiseks on Seppet saanud inspiratsiooni hiina, jaapani ja korea kultuurist, põhilise innustuse loometööks on andnud aga ikkagi naine.
Ahti Seppet (snd 1953) on lõpetanud Tartu Kunstikoolis puidu kunstilise kujundamise eriala. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kujurite Ühenduse ja grupi Para liige. Skulptuuris on tema lemmikmaterjaliks pronks, alumiinium, puu, keraamika ja paber. Teda on loojana kõnetanud nii ajas ja ruumis muutuvad sotsiaal-poliitilised kui ka igavikulised teemad.
Ta on esinenud näitustel Eestis, Saksamaal, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Ungaris, Prantsusmaal, USAs ja Venemaal. Teda on tunnustatud Kristjan Raua, Ado Vabbe ja Anton Starkopfi preemiaga.
Näitus on avatud kuni 13. oktoobrini.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Aimur Takki isikunäitus “Mass sisse, mass välja”
19 juuli, 2024
Noore kunstniku Aimur Takki esimesel suurel isikunäitusel “Mass sisse, mass välja” Võrus seob Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõpetanud mitmekülgne kunstnik kokku trükikunsti, graafika, maali, skulptuuri ja installatsiooni, vaadates tagasi oma lapsepõlve mälestustesse läbi tuttavlike materjalide.
Aimur Takki isikunäitus ‘MASS SISSE, MASS VÄLJA’ luusib väikese Aimuri vanaisa pluusikäiset pidi mööda kartulivagusid ja garaaže. Näitusekülastajale on ette antud skaalad ja mõõtmed, omamoodi Alice imedemaal seiklus paljude eesti laste suvede ainetel.
Läbi kardinate astudes leiad end silmitsi auto tagatulede ja üleelusuuruses autosumbutiga, kõrvutatud korvitäie kartulitega. Ilusad ümarad köögiviljad, mis passivad sumbutitorusse kui valatult. Kiusatus on suur, korvi suu on suletud. Ükski kartul küll näituse autori poolt kunagi torusse ei jõudnudki, kuid mälestus jääb.
Kellegi selgelt liiga suur jalgpallisärk, mis erinevatel oludel selga kippus. Lõputult rippuvad varrukad ja varvaste alla ulatuv pluusihõlm sõlmivad väikese inimese seiklushimulised sammud puntrasse. Rohuplekid, mis kunagi pesus maha ei tule ja märgivad erinevaid maaga üheks saamisi.
Näitusesaalis lainetab. Kunda ere päike tervitamas silmapiirini looklevate vagude vahel. Põlluloori, tuule eest, hoiab maadligi liivaga täidetud plastpudelid.
Traktori rattakumm, mis oma massiivsuses on lapsena võlunud. Raamib galeriiseina ja märgib noolemängu märklauda. Mängu taustaks on nii mõnegi noole lendu saatnud mõni tarkus või hea sõna.
Ripplae konstruktsiooni vahelt paljastub ood traktorile, mis oleks justkui alati end seal peitnud. Nõgised seinad traktorile kuuluvas garaažis, mis tundus nii lõputu, kui traktorit seal polnud ning nii täpselt projekteeritud, kui masin sinna passis.
Näitusel on läbivalt märke kunstniku tüpograafiale pühendatud taustast. Sedasi leiab spreijoonistusi ning kapigraveeringu vanalt tuletõrjevooliku kapi klaasilt. Tervitussõnad muuseumi vanal teadetetahvlilt on muhe ineraktsioon olemasoleva keskkonnaga.
Füajee aknal on siiditrükitud graafika, kus on järgitud moiré mustri loogikat, mis nihestatud joonte abil annab justkui animeeritud tulemuse.
Näitus jääb avatuks kuni 25. augustini.
Fotod: Andres Treial
Jalutuskäigul graafik Evi Tihemetsaga
30 mai, 2024
Graafik Evi Tihemetsa isikunäitus „Jalutuskäik iseendaga“ toob vaataja ette 70 eriilmelist teost autori sama pikalt loometeelt. Väljapanek keskendub kunstniku rännakutele enda sees ja ümber. Teosed avavad vaatajale mõtlemapanevaid ja sügavaid teemasid, aga pakuvad ka lusti ja helgust. Nagu kunstnik ise armastab öelda: kõike peab nautima ja igast asjast rõõmu tundma.
Evi Tihemets kuulub 1950. aastate lõpu uuendusmeelsete graafikute põlvkonda ja on tuntud kui värvi tooja Eesti graafikakunsti. Aastakümnete jooksul on Tihemets kasutanud erinevaid tehnikaid: litograafiat, söövitust, pehmelakki, segatehnikat ja kollaaži. Tema loomingut võib vaadata kui kunstniku maailmakogemise peegeldust pildilises keeles, kust ei puudu ka vihjed ühiskondlikele probleemidele, samuti vabaduse ja religiooni teemad. Ülevaatenäitus „Jalutuskäik iseendaga” keskendub kunstniku rännakutele enda sees ja ümber.
Evi Tihemets on sündinud 1932. aastal Tapal. Seal veetis ta rõõmsa lapsepõlve koos vanemate ja endast nooremate kaksikvendadega. Evi on ennast kirjeldanud elava, seiklusi otsiva lapsena, kel õnnestus ootamatutest olukordadest siiski kenasti välja tulla. Loodus ja pikad jalutuskäigud metsa marju korjama olid Evi lapsepõlve oluline osa. Kuigi see oli hirmutav ja räägiti, et metsas on hunte, käis Evi seal uitamas ka üksi, hirmu peletamiseks kõva häälega lauldes. Lisaks seiklustele pakkus mets turvalist paika, kuhu pere sai sõja ajal varjuda. Näitusel ongi vaadata lapsepõlvemälestustest inspireeritud metsateemalised joonistused ja kollaažid – loomingu kõige hilisemad tööd selles väljapanekus.
Aastal 1951 alustas Tihemets õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal. Õpingute ajal ja hiljem noore kunstnikuna sai Tihemets võimaluse käia loomingulistes komandeeringutes toonase Nõukogude Liidu eri piirkondades. Tihtipeale viisid need rännakud kunstnikke looduslikult põnevatesse ja eksootilistesse paikadesse. Loodus on kunstniku jaoks olnud rahu allikas ning selle motiive leiab kogu tema loomingust. Ent juba 1960. aastatel võib Tihemetsa töödes näha ka murelikku keskkonnateemade käsitlust. Teadusekspeditsioonidel objektide ülesjoonistajana tutvus Tihemets etnoloog Ants Viiresega, kellega nad 1968. aastal abiellusid. Kooselust ja -reisidest on inspireeritud soomeugri kultuuriruumi mõjutustega süngevõitu „Hõimlaste varjud“ ja ürgajahõnguline „Mütoloogiad“.
Näitusel on väljas ka Tihemetsa väikeseformaadilised graafilised lehed, mida võib vaadata kui kunstniku pildilist päevikut, mis oma vormi tõttu on intiimne ja lubab vaataja üsna lähedale.
„Olen selle näituse üle väga õnnelik ja see on huvitavalt kokku pandud. Ma olen väga rahul, et see näitus toimub just siin ja praegu,“ ütles Evi Tihemets näituse avamisel.
Hetk 24.mail toimunud näituse avamiselt. Foto A.Treial
Kuraatorituurid näitusel 26.juunil kell 17 ja 11.juulil kell 18
Näitus on avatud 24.maist kuni 14.juulini 2024, samal ajal võib Evi Tihemetsa raamatuillustratsioone näha Võru Keskraamatukogu Tähesaalis.
Kuraator: Jana Huul
Kujundaja: Martti Ruus
Täname: Ulla Juske, Reet Mark, Jaak Visnap, Helle Laanpere, Bianka Soe, Rainer Kuuba, Kaile Kabun, Indrek Kits, Lauri Kütt, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kultuurkapital.
Eesti meeskunstnike ühisnäitus “Meestest naistele”
10 aprill, 2024
Maali autor Mauri Gross
Selleks et lilli kinkida või kingitus ulatada, ei pea olema tähtpäev. Vahel on hea tunne hoopis pärast sündmust või tähtpäeva. Nii on ka selle näitusega, mis 12. aprillil Vana-Võromaa Kultuurikojas avaneb.
Esmalt rahvusvahelisel naistepäeval 8. märtsil Tallinna kahes esinduslikus galeriis – Haus Galeriis ja ArtDepoos – avatud näitus leidis suurt tähelepanu ja vastukaja. Eksponeeritud oli üle kahekümne Eesti tuntud meesmaalikunstniku teose.
Võrus on nende kahe väljapaneku jätkuna hea võimalus saada terviklik ülevaade, millised on Eesti meesmaalijate praegusaja kunstinägemused, mida ja kuidas nad kujutavad ja millele mõtlevad.
Näituse kuraator ja kujundaja on Mauri Gross.
Näitusel osalevad Laurentsius, Ilmar Kruusamäe, Valeri Vinogradov, Andro Kööp, Jaan Elken, Erki Kasemets, Sven-Erik Stamberg, Kaido Ole, Valev Sein, Karl-Kristjan Nagel, Andres Koort, Toomas Kuusing, Jaan Toomik, Mauri Gross, Margus Meinart, Marko Mäetamm, Peeter Must, Uno Roosvalt, Sven Saag, Siim-Tanel Annus, Vano Allsalu, Paul Kormasov, Ivo Vinogradov, Vilen Künnapu, Indrek Aava, Orest Kormasov, Ashot Jekikjan, Jan Tammik,Edgar Tedresaar, Sorge.
Peale stiilide ja laadide mitmekesisuse avab näitus soorolle ja kutsub sellel tänaselgi päeval tundlikul teemal kaasa mõtlema. Kuigi meie suhtumine soorollidesse ja isiklikku soomääratlusse on oluliselt vabam ja lubavam kui aastakümneid tagasi ning naistel ja meestel on võrdlemisi võrdsed eneseteostuse ja -väljenduse võimalused, kannavad mõlema soo esindajad siiski erinevat bioloogilist rolli. Sellest tulenevalt on erinev ka nende psühholoogiline emotsioonikood, mis dikteerib teatud olemuse ja käitumismustrite eripära.
Kui selgelt väljendub see eripära Eesti meesmaalijate loomingus? Kui selgelt on praegu üldse välja loetav, kas teose autor on mees või naine? Kuidas oleksid maaliolukordi, mida esitavad mehed, lahendanud naised? Kõigile neile ja kindlasti veel paljudele muudele teemat inspireerinud küsimustele saavad näitusekülastajad selle väljendusvärvika ekspositsiooni ajendil vastust otsida. Niisamuti mõlgutada meid alati intrigeeriva mehe ja naise kooseksisteerimise ja suhte üle, teadmisega, et SEE näitus on naistepäevaga köidetuna teadlikult pühendatud MEESTELT NAISTELE, nagu lill, mis üle näitusesaali ukse ulatatakse.
Tekst: Piia Ausman
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Läti rahvusliku käsitöö näitus “Meie”
29 jaanuar, 2024
Laupäeval, 3.veebruaril kell 12 Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis avatud näitus „Meie“ on väike osa 2023. aasta suvel Riias toimunud Läti üldlaulu- ja tantsupeo ajaks loodud väljapanekust, mis andis ülevaate Läti käsitöömeistrite – kudujate, keraamikute, seppade, ehtekunstnike, nahakunstnike, puidutöötlejate ja punujate viimaste aastate loomingust. Väljapanek kinnitab taas, et käsitööl on tähtis osa rahvuslikus identiteedis ja tänapäeva käsitöömeistrite pärandile toetuv looming on rõõmuga kantav ja kasutatav.
Näitusel „Meie“ Riias osales ligikaudu 1300 autorit 3500 teosega, mis valiti välja 129 rahvakunstikollektiivi tööde, samuti individuaalselt tegutsevate meistrite, käsitööliste ja disainerite loomingu hulgast. Siiski ei olnud rahvakunsti rikkuse ja mitmekesisuse näitamine näituse ainus eesmärk. Väljapanekut täiendasid praktiline teave ja juhised, videomaterjalid käsitööoskuste ja meistrite kohta. Näituse raames toimusid ka meistriklassid.
Näitus oli avatud ainult kuu aega, kuid seda jõudis külastada 15 000 inimest. Väljapanek kinnitas taas, et käsitööl on rahvuslikus identiteedis tähtis osa. Rahvakultuuripärand ei ole pelgalt muuseumides talletatu. See on ka praegusaja meistrite katkematu loovtegevus. Nende loodud esemed leiavad koha tänapäeva olmes ja sisustuses.
Näituse kunstiline kontseptsioon („Allikas, kool, kunstnikud, töö“) põhineb ideel tutvustada rahvakunstimeistrite inspiratsiooniallikaid – arheoloogilist ja etnograafilist pärandit – ning mitmesuguseid käsitöö õppimise võimalusi, samuti käsitööühendusi ja nende liikmete loomingulist tegevust viimase viie aasta jooksul (2018–2023).
ALLIKAS. Ühised traditsioonid, kombed ja oskused on aidanud meil saada rahvaks, alates eelajaloost kuni ajani, mil maailma veel ei mõjutanud globaliseerumislaine. Selge allikas, millest ammutame motivatsiooni ja inspiratsiooni tänaseni, on näited etnograafilisest ja arheoloogilisest pärandist Läti muuseumide kogudes.
KOOL. Kus õpitakse rahvuslikke käsitöötraditsioone ja omandatakse käsitöötehnikaid? Kas rahvakunsti rakenduskoolides, käsitöö- ja disainikoolides, põlvest põlve? Kust ja mida on praegused kudujad, keraamikud, sepad, ehtekunstnikud, nahakunstnikud, puidutöötlejad, punujad ja kudujad õppinud? Just haridus, traditsioonide edasiandmine ja traditsiooniliste käsitööoskuste omandamine koolis ja kodus, on sild vanast uude, antiigist tänapäeva, on vana ja tänapäevase kokkupuutepunkt.
ESITAJAD. Näitusel on esindatud loojad, kes on meile rahvakunstitraditsioonide ja käsitööoskuste alleshoidmisel eeskujuks: käsitööstuudiod ja eraühendused, rahvakunstimeistrid, käsitöölised ja kunstnikud-disainerid.
TÖÖ. Meie traditsioonilised käsitöövaldkonnad ja mustrid teevad meid maailmas ainulaadseks. On muidugi käsitöövaldkondi ja ornamente, mis ei ole tuttavad ainult Lätis, vaid ka Jaapanis, Peruus, Marokos ja Argentinas. Aga selle kõrval on ka töid, mis on meile eriti lähedased: neid nähes tunneme soojust ja äratundmisrõõmu nagu vaadates Läti pilvi, taevast, niite, mägesid, jõgesid, järvi või mereäärt.
Näituse meeskond, kunstiline kontseptsioon ja teostus: Mārtiņš Heimrāts, Baiba Vaivare, Juris Leitāns ja Dace Pudāne.
Näitust korraldab Vana-Võromaa Kultuurikoda koostöös Läti Rahvuskultuuri Keskusega.
Toetab Eesti Kultuurkapital.
Jana Huul, galerist
Uus aasta algab „Suvenäitusega“
20 detsember, 2023
Kultuurikoja galerii on 28. jaanuarini Eesti noorte kunstnike päralt. Saanud inspiratsiooni Eesti Kunstnike Liidu iga-aastasest menukast „Kevadnäitusest“, tutvustab „Suvenäitus“ Eesti alustavate kunstnike eriilmelist loomingut, sidumata neid ühegi teemaga. Noortel autoritel on võimalus esitleda seda, mis neid parasjagu kõnetab ja köidab. Näitusega soovitakse tuua galeriiruumi rohkem uusi mõtteid ja noori nii külastajate kui ka kunstnikena, samuti vahendada värsket loomingut. Näitusel on eksponeeritud paremik Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liikmete 2023. aastal valminud teostest.
Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL) loodi 2022. aasta kevadel ajendatuna soovist pakkuda platvormi värske lähenemisega, kuid vähe tunnustust pälvinud noortele kunstnikele. Liit tunnustab iga nädal mõnd kunstimaastikul aktiivset loomeinimest nädalapreemiaga. Nüüdseks on selle pälvinud üle 40 noore looja. Alatest 2023. aasta maikuust saab laureaat lisaks diplomile Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ajakirja A Shade Colder eksemplari. 2023.aasta märtsis korraldas liit oma esimese kunstiteemalise konverentsi „Konverents“. Augustis toimus Tallinna Kunstihoone galeriis aga liidu esimene ülevaatenäitus „Suvenäitus“, mis nüüd ka Võru vaatajate ette jõuab.
Osalevad kunstnikud:
Karola Ainsar, Karl Joonas Alamaa, Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Liisa-Lota Jõeleht, Saara Liis Jõerand, Loora Kaubi, Joosep Kivimäe, Kertu Klementi, Ats Kruusing, Lisette Lepik, Sidney Lepp, Daria Morozova, Katariin Mudist, Reigo Nahksepp, Eke Ao Nettan, Anna Ovtšinnikova, Kertu Rannula, Mia Maria Rohumaa, Laura Ruuder, Raahel Rüütel, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Rebeca Žukovitš, Elo Vahtrik, Mattias Veller, Nelli Viisimaa, Elisa Margot Winters.
Graafiline disainer Nelli Viisimaa
Galerist Jana Huul
Toetajad: EKA üliõpilasesindus, Põhjala, Punch, Säsi Kombucha, Eesti Kultuurkapital
Eriline tänu: Mari Škerin
Muistiseid maapõuest
6 november, 2023
Läinud aastal uuriti 243 arheoloogilist paika üle kogu Eesti, millest näitusel on pikemalt tutvustatud 22 objekti. Uuriti nii linnu (Tallinn, Tartu, Narva), muinas- ja keskaegseid linnuseid (Rosma, Viljandi, Tarvastu, Kuressaare), kalmistuid jt muistiseid.
Võrumaal eksponeeritaval näitusel saavad külastajad lisaks plakatnäitusele tutvuda arheoloogiliste leidudega viimastel aastatel Võrumaal toimunud uuringutelt. Välja on pandud Ala-Kõrtsi, Soe kõrtsi ja Loosi kalmeleiud, aga ka Vana-Vastseliina asulaleiud ja Võru linna juhuleiud, mis on hoiul Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti ja Võrumaa muuseumi kogudes. Esemed valis näituse jaoks muuseumi peavarahoidja Mirja Ots, kes meelsasti huvilistele ka selgitusi jagab.
Näitus on üleval 7. detsembrini.
Maryliis Trinfeldt-Grinsi tekstiilinäitus
3 november, 2023
- oktoobril avas tekstiilikunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins Vana-Võromaa Kultuurikojas isikunäituse „Suuremjault mälëstustes”, mis jääb avatuks 10. detsembrini.
Maryliis Teinfeldt-Grinsi isikunäitusel kohtuvad tema suve hakul välja antud debüütluulekogu „Kivi alla kükakile“ luulepildid ja igatsuslood tikandis. Näitus tutvustab tekstiilikunstniku viimaste aastate loometööd. Kunstnik eksponeerib tikandiseeriat maastikumeenutustest – paikadest, mis on kuju võtnud ainuüksi tema mälestustes.
Kunstniku kirg on gobelään tehnika, mis on aeganõudev ja töömahukas. Noore kunstnikuna tuli tal leida tehnika, mille abil saab kiiremini oma sõnumi edasi öelda ja näituse jagu teoseid vormistada. Torketikandi tehnika on kujunenud tema loomeprotsessi imeliseks vormikeeleks. Näitusesaalis uusim ja eriliseim on suureformaadiline „Sõjaväelinnak“, mis oli sel suvel väljas ka Läti Rahvusvahelisel Tekstiilitriennaalil. Torketikandi tehnikas ligi kolme meetrine vaip on arvatavasti üks maailma suuremaid, selles tehnikas. Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis eksponeeritakse seda tööd Eestis esmakordselt.
Hetk näituse avamiselt. Autorit õnnitleb Eesti Tekstiilikunstnike Liidu poolt Aet Ollisaar. Foto- D.Ruitlane-Rüütli
Maryliis Teinfeldt-Grins (1993) on tekstiili- ja installatsioonikunstnik, kes jutustab igatsuslugusid läbi maastikukujutiste. Ta kombineerib oma loomingus tikandit, fotot, gobelääni, joonistust ja murdekeelset luulet.
Teinfeldt-Grins on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiili eriala (BA, 2015). Õpingute ajal täiendas ta end Läti Kunstiakadeemia tekstiilikunstikateedris. Ta jätkas õpinguid Eesti Kunstiakadeemia nüüdisaegse kunsti õppekaval (MA, 2022). Teda on hinnatud mitme Eesti kunstipreemiaga: Eduard Wiiralti stipendium (2019) ja Adamson Ericu stipendium (2021). Ta on pälvinud ka mitu kirjanduspreemiat, näiteks on ta Prima Vista „Esimese sammu” kirjanduspreemia laureaat ja Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse peapreemia võitja. 2019. aastal pälvis ta aasta noore tekstiilikunstniku preemia. Kunstniku töid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus ning ta on võitnud preemiaid (Pärnu riigimaja) avaliku kunsti konkurssidel. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.