Vaata ka
Vana pilt kõnõlõs
Hea muuseumisõber!
Virtuaalmuuseumisse oleme otsinud välja valiku vanadest fotodest.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine
Sellel aastal tähistame Eesti Vabariigi 104. aastapäeva. Vaatame, milliseid fotojäädvustusi leiame aastapäeva tähistamisest muuseumi fotokogust.
Eesti Vabariigi 2. aastapäevale pühendatud paraad Võru turuplatsil 24. veebruaril 1920. Paraadil osalejad on üles rivistatud, platsi keskel paraadi vastuvõtjad hobustel.
Foto J.Niilus /VKF1499_128/
Eesti Vabariigi 6. aastapäeva paraadil osalenud Võru tuletõrjujate esindus paraadrõivais. Esireas vasakult 1. Karl Rinne, teises reas 4. ülem Wilhelm Spohr. /VKF1300_1/
Eesti Vabariigi 20. aastapäev Võrus. Üles on rivistatud sõjaväe, kaitseliidu, tuletõrje ja noorteorganisatsioonide üksused. 24. veebruar 1938. /VKF1296_2/
Võru Omakaitse orkester Võru Ohvitseride kasiino saalis Eesti Vabariigi 25. aastapäeva üritusel. Esireas vasakult 3. Jaan Prügi, 6. Rein Lainemäe, 7. H. Käsper, 8. Dmitri Helind 7. Jalaväerügemendi orkestrist.
Foto R. Lainemäe /VKF 1296_2/
Spontaanne luuletuste lugemine Lauluisa pargis 24. veebruaril 1987. aastal õhtul kell 18. Foto A. Pindis. /VKF 1506_1/
24. veebruar 1990. Võrulased on kogunenud maavalitsuse hoone ette. Hoone fassaadil avati Võru maakonna vapp, kirikus pühitseti rahvusvärvides riigilipp ja ametivande andis maavanem Elmar Tiit.
Foto Aivar Palmre /VKF 1302_6/
Vastpühitsetud Eesti Vabariigi riigilipu heiskamine Võru maakonnavalitsuse torni 24. veebruaril 1990. Lippu heiskavad maavanem Elmar Tiit, Mati Kitsik, Rein Peedumäe ja Jüri Kikas.
Foto Aivar Palmre /VKF 1302_8/
Kevad tuleb ikkagi!
Võrulaste kevad on mõistagi seotud Tamula järvega. Vaatamegi muuseumi pildikogust, milliseid vempe kevad ja Tamula meile visanud on.
Suurvesi Vaksali teel 1926.a. Foto J.Mikk /VKF445_1/
Suurvesi Võrus piiritusetehase kohal 1926.a. /VK F 1567:16/
Suurvesi Võrus piiritusetehase kohal 1926.a. /VK F 1567:17/
1950.a. kevad rannahoone ees. Foto H.Uusi /VKF235_2_8/
Tamula jäämasside rünnak Kreutzwaldi tänavale 1956.a. kevadel. Foto H.Uusi /VK F 389_3/
Jääkuhjatis Tamula järve ääres aprillis 1966.a. Foto E.Kaunis /VK F 794_46 /
1999.a. kevad näitas oma võimu ja suurvesi sulges mõneks ajaks mugava pääsu sillale Foto T.Hütt /VK F 1614_23/
Jääminek aprillis 2010
Võrumaa suusahüppajad õppisid lendama
Helmut Vaaski koostatud Võru rajooni kehakultuuri aastaraamatut (1950–51) digiteerides jäi pilk peatuma fotodel noortest suusahüppajatest. Tekst fotode juures annab teada, et 1951. aasta lõpus valmis Jaan Kaarna eestvõtmisel Kasaritsas Eesti NSV esimene rulltrampliin, millelt oli võimalik sooritada suusahüppeid kogu aasta vältel. Fotodel on noored suusahüppajad, kes võtsid osa trampliini avavõistlustest. Ringikujuliseks lõigatud fotol on aga juba kogenum sportlane Harri Neem ja tekst selle juures annab teada, et ta kasutas suusahüppetreeninguks teisigi abinõusid.
Fotode autor on Hillar Uusi, kes oli sel ajal ka Võru rajooni kehakultuuri- ja spordikomitee esimees.
Tema kirjutisest 1951. aasta 18. jaanuari Töörahva Elus saame teada, et Kasaritsas toimusid korrespondentsvõistluste sarjas mõõduvõtmised pea poolesaja suusataja osavõtul. Suusahüpped toimusid hiljuti ehitatud väikeselt trampliinilt. Autor annab teada, et juba praegu on Võrus ja Kasaritsas 20–30 noort suusasportlast, kellele ei valmista 10–15-meetriste hüpete sooritamine erilisi raskusi. Noored S. Kalamees ja A. Joonas on sooritanud 15–25-meetrisi hüppeid keskmiseltki trampliinilt.
Kas on suusasõpru, kes teavad Harri Neeme suusahüppetreeningutest täpsemalt? Milliseid abinõusid treeningutel tol ajal pruugiti?
See oli 70 aastat tagasi. Värskeid uudiseid saame mugavalt lugeda ja vaadata internetist, aga 70 aasta pärast on jälle tore sirvida albumeid, kus fotodele on lisatud selgitavad tekstid.
Praegu kasutatakse meie muuseumikogudest kõige rohkem just fotokogu. Portaalis Muis pääseb Võrumaa Muuseumi fotosid sirvima igaüks. Teretulnud on kõigi lisandused!
Meil mereks Tamula…
Park Tamula kaldal 30. aastatel. Haidak`i fototrükk Narvas /VK F 834_2/
Järve ja jõe süvendaja Võru linna puiestiku all. Aastatel 1933-34 kaevati Vagula järvest Võhandu jõeni kanal ja Tamula järve veetase alanes meetri võrra. /VK F 990-3/
Siiski on järv oma vana sängi tagasi võidelnud 1956.a. /VK F 1198_3/
ja 1987.a. suurvee ajal. Foto M.Pakler / VK F 1213_3/
Supelmaja ja suplejad Tamulal 1930.a. Foto G.Zopp /VK F 1378_2/
Paadisadam Tamula rannas. Foto G. Zopp /VK F 797_16/
Naisvõimlejad Tamula kaldal harjutusi tegemas /VK F 1447-11/
Võrulaste lemmikpuhkepaik on Tamula rand oma pargiga. Fotol näha vetelpäästejaam, purjekad paatide sildumissadamas, taamal päevitusrand ja rannahoone 1950.a. Foto H.Uusi /VK F 1452_17_34/
Veepallivõistlus Tamula järves, paadisilla juurde üles seatud veepalli staadion, fotol näha rünnakut värava suunas, taamal paadisild, riietuskabiinid ja rahvas rannas päikesemõnusid ja puhkust nautimas 1050.a. Foto H.Uusi /VK F 1452_17_18/
Tamara Tamula rannahoone ees 1950.a. /VK F 1714-5 /
Vaade Tamula rannahoonele. Ujumiskohas laste lemmikatraktsioon “Elevant”. Foto A.Ivask 1960.a. /VKF 1199_1_31/
Traditsiooniline veepidu Võrus Tamula järvel 1976.a. Neptuniks spordiühingu Jõud esimees Enn Tupp /VK F 922_10/
Vetelpääste maja Tamula rannas 1984.a. Foto M.Pakler /VK F 998-117/
1998.a. oli selge, et vana puusild linna ja Roosisaare vahel on väsinud. Hea ülevaate uue silla ehitusest on üles pildistanud Toomas Hütt.
Roosisaare puusild 14.juunil 1998 /VKF 1614_2/
Uue rippsilla esimeste sillavaiade paigaldus /VKF 1614_5/
Rippsilla pingutustrosside paigaldus /VKF 1614_16/
Rippsild on valmis. Sild avati 23.detsembril 1998 /VKF1614_21/
Suveõhtu Roosisaare rippsillal 2003.a. /VKF 1614_35/
Kas mäletad…
Suvekohvik “Akvaarium” Tamula rannas 1972.a. Foto M.Pakler /VK F 1628_45/
Lille- ja mahlakiosk Võidu väljakul 1972.a. Foto M.Pakler /VK F 1628_47/
Jäätisekiosk kesklinnas 1967.a. Foto M.Pakler /VK F 504_15/
Ostjad ootamas toiduainetekaupluse Vanalinna avamist Kreutzwaldi tänavas 16.veebruaril 1977.a. Foto J.Aader /VK F 709_3/
Võidu väljakul asuva restorani Võru külje alla rajatud katusega lillemüügiletid 1983.a. Foto A.Ivask /VK F 996_36/
Üks põnev pilt, millel lakooniline allkiri: Rajatised Kubjal 1950.a. Foto A.Ivask /VK F 1199_1_37/
Kas keegi teab täpsemalt?
Muuseumiga jagas oma mälestusi võrulane Arvo Kassin –
See aiaga piiratud tantsulava ja kontserdipaik kuulusid sõjaväele ja asus Kubja põiktänava ristumiskohast otse üle tee männimetsa all. Platsi peale viis käsipuudega puusild ja lihtsalt liivane kõnnitee. Sissepääsuks pidi kassast lunastama pileti. Platsil oli kiosk suupistete ja karastusjookide ostmiseks, selle kõrval lasketiir õhupüssiga laskmiseks.
Algaastatel mängis tantsuks sõjaväe orkester, hiljem toimusid peod plaadimuusika saatel. Tantsijateks olid põhiliselt sõjaväelased, ajateenijad ja vene rahvusest tüdrukud. Võrulased eelistasid tantsukohana Kandle aeda. Tantsupeod toimusid neli korda nädalas kella kaheksast poole kaheteistkümneni. Aga piduliste kära kestis mõnikord kella kaheni.
Mälestuste autor elas sealsamas lähedal ja käis ka mõned korrad tantsupeol, kuna kaugele kostuv muusika ja lärm ei lasknud rahulikult õhtut veeta. Mõnigi kord lõppes pidu kaklusega. Sellest lärmist ja nokastanud piduliste kärast tingitult sai koht hüüdnimeks Loomaaed.
Platsil näidati ka kinofilme. Algselt oli ekraan kinnitatud männipuude vahele ja tantsuplatsile asetati pikad puupingid. Kui piletiraha ei olnud, sai filmi piiluda ka läbi aiapulkade.
Mälestustele oli lisatud ka omapoolne foto
Suur tänu mälestuste jagajale!
Harjutamine teeb meistriks…
Adiste maanoorte aianduskursused konsultant Keele juhtimisel 1938.a. Foto A.Ivask /VK F 1344_12/
Kartulikoorimise võistlused Adistes 1938.a. /VK F 1344_27 /
Pastlapaelte punumise võistlused Adistes 12. juunil 1938.a. /VK F1344_63/
Maanoorte ringide vaheline drenaazikraavide kaevamise võistlus 1938.a. Esiplaanil Haanja Maanoorte Ringi liige Adolf Kurg. /VK F 1344_66/
Esimesed…
Üks esimestest automudelitest, mis XX saj. algul ilmus Venemaa pealinna Peterburi tänavatele.
Eduard Paat (vasakul) töötas Peterburis 1904-1914 aastail mehaaniku ja autojuhina. /VK F 447/
Rallisõitja Gustav Hauk-Heliste, Võru vallast Kanariku külast Mosso talust, sõiduatoga Fiat, millega osales pikamaarallil Peterburi-Sevastoopol 1911.a.
/VK F 651_5/
Esimene teerull Võrus 1913.a. /VK F 506_2/
1291:1 Jaan Udrasele kuulunud autobuss Ford T numbrimärgiga “Võru No 1” . Võru esimese autobussiga sõitis 1922.aastal Jaan Udras, 1923-1927 Johannes Lätlane-Leola /VK F 1291_1/
J. Alaveer koos oma perekonnaga autos “Stoewer”, mis osteti fotograaf G. Zoppilt 1922.a. /VK F 642_7/
Veoauto koos reisijatega /VK F 805_158/
Peeter Johanson isesõitjaga, mille ehitas Sänna Masinaühistu hobustega veetavast lokomobiilist 1930.a. /VK F 349_23/
Künd traktoriga Vana-Antsla riigimõisa põllul 1930-tel aastatel /VK F 1375_5/
Rehepeks Teppo talus Võru vallas 1920-1930 /VK F 1178_2/
Viljapeks Võrumaal Akadeemik Viljamsi nim. kolhoosis sõdurite abiga 1949.a. sügisel /VK F 643_58/
Aurumasina paigaldamine tellisetehases “Võrukivi” 1950.a. või 1951.a. /VK F 839_1/
Kõrgemalt näeb kaugemale…
Kõrgused kutsuvad. Ülesvõte fotograaf Gothard Russi albumist /VK1733_1/
Külakiik Sadrametsas, endises Viitina vallas 1910.a. /VK F 254_2/
Telefonijuhtmete kinnitamine 1919.a. Fotograaf Jaan Niilus /VK F 1499_153/
Võru Telegraafi- ja Telefonivõrgu I jaoskonna remondibrigaad 1920.a. /VK F 1587_4/
Terasmasti püstitamise eeltööd Võrus, Liiva ja Jüri tänava nurgal. Paigutatud on puidust post, millele kantakse terasmasti püstitamise ajaks liinide juhtmed. Puitposti tipus on K.Voolaid ja allpool Gustav Vill. Tugitatud vana posti tipus on August Kohv ja Friedrich Vill. Vana posti küljes näha kast, milles on nurgaposti tulevate liinide lahutamise-ühendamise lülitid (andmed võetud F.Haidaku uurimusest /VK1245/) . 1932.a. Fotograaf A.Voolaid /VK F 375_1/
23 m pikkuse raudbetoonposti paigaldamine 1970.aasta sügisel Võrumaal. Foto K.Sooäär /VK F 579_14/
Televiisoriantenni püstitamine Võru Pioneeride Maja raadioringi poolt 1957.a. /VK F 656_18 /
Vaateratta monteerimine Võrus 1976.a. märtsis. Foto E.Kaunis /VK F 794_19/
Georg Ots 100
Georg Ots 15. juulil 1964. a. üle Tamula järve ujumise võistluste avamisel.
Foto H.Vaask /VK F 1575_6/
1938. aasta augustis korraldati Võrus esimene ametlik üle Tamula järve ujumise võistlus. Ürituse eestvedajaks oli kohaliku ajalehe „Elu“ toimetus, kes pani välja ka auhinna – hõbedase karika. Võistlusest võttis osa ka Georg Ots, kes teenis sellel ajal kaitseväes Taara kasarmutes ja oli selle võistluse võitja.
Uuesti alustati võistlustega 1964. aastal. 15. juulil avas Georg Ots isiklikult Tamula rannas ujumisvõistluse ja autasustas võitjat enda poolt välja pandud rändauhinna – kristallist vaasiga.
2008. aastast alates nimetatakse ujumisvõistlust üle Tamula järve G. Otsa mälestusvõistluseks.
Kevad
Kevade alguspäeva puhul tuletame meelde ühte legendaarset võrokest.
Albert Ivask (1906-1995) – koolimees, looduskaitsetegelane, fotograaf, arvukate turismiraamatute autor, kala-, jahi- ja naljamees on jäänud põlistele võrukestele meelde „liikumas fotoaparaat rippumas naerust rappuval kõhul, et jäädvustada iga huvipakkuv hetk“, kiirustamas läbi linna oma mootorrattal või siis „tormikuub üll ja pika säärega kummisaapad jalas, õngelatt õlal“, et tõtata kalavetele. Ise armastas ta öelda „Üks päev kalavetel võrdub kahe nädalaga kuurordis“. Jääte nõusse?
Albert Ivask oma mootorrattal Iž 350 (esimene väljalase) Kasaritsa Tootsil 1965. a. /VK F 1232_74 F/
Selline pilt tuleb juba tuttavam ette
Loodussõbrad Vastseliina Pütsepa küla lähedal asuva kivi juures 1968. a.
Endised “suvilad” Suur Härma müürmäel 1970. a.
Saba 1983. a. märtsis raamatukaupluse ees Lenini (Jüri) tänaval. Sai vormistada laste entsüklopeedia “ENEKE” tellimuse.
/VK F 996_65/
Suurim “ralli-tralli” Rannatare esisel 1983. a. Foto tehtud vaaterattalt /VK F 996_99/
Haanjamaa omapära (Haanjamaal kasutati suuskade juhtimiseks suusa ninadesse kinnitatud nööre). A. Ivaski foto 1960. a. algusest /VK F 120_25/
Tuletame meelde talveaega.
Lennu- ja õhulaevastiku päev Võrus 1930. aastatel /foto G. Zopp/ /VK F 805_142/
Jaanimäe Algkooli õpilased suusamatkal Haanjas 1938. a. /VK F 1280_26 F/
Võru Rajooni Kultuurimaja kontsertbrigaad 1950. a. talvel Võru-Erastvere teel lumme kinnijäänud autobussi lükkamas.
/VK F 478_4 F/
Vapper suusataja Meegomäe metsas. 1960. a. /VK F 237_1 F/
Meistersportlane suusatamises F. Pedassaar 1960 .a. /VK F 922_3 F/
Kiik Jaanimäel 1971. a. /Foto E.Kaunis/ /VK F 794_42/
Ka lumi on tekitanud liikumispiiranguid. Kahjuks on teadmata kus ja millal on pilt tehtud, seetõttu on fotod muuseumi kogudesse võtmata.
Kui keegi teab nende fotode saamislugu, palun jagage oma teadmisi meiega. e-post: info@vorumuuseum.ee
Artur Ruusmaa lood vanadest fotodest
35 aastat omas majas
1941.aastal tegevust alustanud Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi juurde kogunes nii suur kodulooline kogu, et 1966. aastal anti luba koduloolise filiaali rajamiseks. Toonane direktor Aleksander Krull asus innuga uut muuseumi rajama ja 30.jaanuaril 1976 alustati uue muuseumihoone süvendi kaevamist lammutatava vana Krümmeri koolimaja krundile. Kulus veel mõni aasta, maja karp oli püsti ja peagi oli loota hoone avamist. Pidulik avamishetk saabus 10.veebruaril 1983.aastal, kui muuseumiesisele platsile kogunes karmile pakasele vaatamata suur rahvahulk, et avada Eesti esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoone.
Tänasel vanal fotol ongi kajastatud moment, kui Võru Koduloomuuseumi hoone avamislindi lõikavad läbi EKP Võru Rajoonikomitee I sekretär Aare Männiste ja ENSV kultuuriministri esimene asetäitja Ilmar Moss, neid assisteerib Võru Koduloomuuseumi nooremteadur Kaja Kenk.
Piltniku ametis oli Mati Pakler. Tegelikult oli pildistajaid palju ja nii on muuseumi kogudes nelja erineva fotograafi jäädvustused sellest üritusest.
Muuseum avati pidulikult kontserdi, aktuse, tänusõnade ja kingitustega tegijatele ja abistajatele. Avastamisrõõmu pakkus esimene näitus, ENSV Etnograafiamuuseumi (praegune Eesti Rahva Muuseum) poolt koostatud Eesti rahvarõivaste näitus, kus aukohal olid Vana-Võromaalt pärit rahvarõivad ( XIX sajandist pärit Hargla naise, Urvaste mehe, Põlva naise, Räpina mehe ja naise jt. rahvarõivad). II korruse saalis sai vaadata ülevaatlikku väljapanekut Võrumaa tööstusest ja põllumajandusest. Võrumaa ajalugu käsitlev väljapanek valmis aasta hiljem.
Kalajärv Vagula
Võrru linna rajamise tõhusaks argumendiks oli kahe rikka kalajärve – Tamula ja Vagula olemasolu ja kala on siin alati püütud aastaajast olenemata.
Tänasel vanal fotol on kujutatud Vagula kalureid oma talvise kalasaagiga 1950.aastatel. Ka foto tagakülg on huvitav, siia on pliiatsiga hulga arve kirjutatud, arvatavasti väljapüütud kalade hulk.
Kuna Vagulat on peetud piirkonna elanike toidulaua rikastajaks, siis on järve püütud ka otstarbekalt majandada ja kalurid on teinud kõik selleks, et kalavarud säiliksid. Juba esimesest Eesti ajast oli säilinud tava, et igal aastal püüti järvede kalavarusid täiendada uute maimude sisselaskmisega ja vajadusel vähendati väljapüüki.
Kuid alati pole see nii olnud, eriti pealesõjaaegsetel aegadel kui Vagula Kalameeste Ühisuse töid suunasid erinevad ettevõtted, kel tihti polnud kalandusest aimugi. Nii oli see kui Vagula kalamehed allusid Võru Toidukombinaadile või Võru Maakonna Täitevkomiteele, kellele oli esmatähtis väljapüütud kalade hulk, mitte kalavarude eest hoolitsemine. Lisaks eeltoodule tabas mõlemat järve 1955. aastal kalakatk ja olukord muutus hukatuslikuks kalavarudele. Õnneks asi muutus 1950-te II poolel kui Vagula kalurid läksid Võru Tarbijate Kooperatiivi Segatööstuskombinaadi alluvusse ja nüüd arvestati ka kalurite soovituste, plaanide ja vajadustega. Peagi taastusid Tamula ja Vagula kalavarud. Lisaks rajati oma kalakasvatused ja võrulaste söögilauad täienesid „oma kalaga“ Vagulast. Arvatavasti on nendest aegadest pärit ka tänane foto, kus kalurid näitavad kui suuri kalu võis Vagulast saada.
Kitseke läks rändama…
II maailmasõja käigus sai Võru vanalinna osa kõvasti kannatada, enamus puumajadest langes tuleroaks. Taastamistööde käigus koristati hävinud majade alused ja valmistati pinda ette uute ehitamiseks. Kõikjale ehitustöödega ei jõutud ja nii rajati hoonestamata kohtadesse dekoratiiv -skulptuuridega muruplatsid. Sel ajal kerkis sarnaseid skulptuure paljudesse kohtadesse, ka Võru linnas oli oma jänes, kits, Kubijal oli karu jne. Hiljem rajati jääkaruga purskkaev kesklinna.
Tulekahjus hävis ka turu vastas asunud Samuel Songi raamatukauplus-trükikoda ( Jüri t.14 ) ja selle varemete koristamise järel rajati siia kena haljasala, mille ehteks oli metskitse kuju. Hillar Uusi ongi jäädvustanud selle koha 1950 aastal. 1959.aastal tuli metskitsel siit ära minna, sest sellele kohale hakati Võru MEK-i poolt ehitama 32 korterilist elamut, mis valmiski 31.märtsil 1961.aastal.
Metskitseke kolis ümber praeguse Võrumaa muuseumi esisele platsile, Katariina II kuju lähedale, nagu on näha Garonne Kähri tehtud fotol. Siia kujundati talle meeldiv keskkond kivide ja lillede keskel. Metskitseke rõõmustas kohvik-söökla „Tamula“ külastajaid ja pakkus rõõmu Tamula randa minejatele.
Aga siiski leidis ta võimaluse ka siit ära minna. Kunas ja kuhu – äkki keegi teab ?
„Haanjamehe suuskadega“ uude aastasse
Tänasel Alfred Hollo poolt tehtud fotol on kujutatud Misso valla Kõrgessaare küla taluperemeest Paul Oleskit omavalmistatud „haanjamehe“ suuskadega emotsionaalselt soovimas kena aastavahetust.
Haanjamehe suusad olid veidi lühemad ja laiemad tavalistest. Suusaninades olid augud, millest oli läbi pandud tugev nöör suuskade juhtimiseks ning kui juhtus suusk jalast tulema, ei veerenud see mäest alla. Samuti oli suuski hea enda järel vedada ja isegi kergemat koormat peal kanda (paar selliseid suuski on eksponeeritud ka muuseumis). Muuseumikogudes on ka mõned fotod 1930-te keskpaigast kui Rõuge koolilapsed võtsid ette suusaretke Rõugest Haanjasse ja tagasi.
Mulle meenub moment 2003.aastast kui toimus Võrumaa talve avaüritus Haanja suusastaadionil. Osalevatele ajakirjanikele pakuti võimalust sõita haanjamehe suuskadel. Neile pakuti abiks ka keppe aga uljad ajakirjanikud soovisid proovida traditsioonilist sõiduviisi. Siiski pöördus nii mõnigi rajalt tagasi, et keppe abiks võtta. Mäest allasõit oli kena ja mõnus, kuid mäkketõus nõudis tõsist pingutust. Võistlused jätkusid ja kõik, kes said proovida haanjamehe suuski lubasid kindlasti tagasi tulla, et veelkord proovida ja harjutada. Kas tuldi või ei, on allakirjutanul teadmata.
Soovin kõikidele vana foto huvilistele ilusat, lumist ja suusalist jõuluaega.
Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Seltsi laulukoor
Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Selts asutati 21.detsembril 1910.aastal. Seltsi sihiks seati rahvahariduse edendamine ning rahva vaimlise, kõlbelise ja keelelise edendamise eest hoolitsemine. Selts tegutses peamiselt laulu- ja näitemängu alal. Esimene avalik esinemine oli juba samal aastal Ala-Suhka külas Ummelke ruumes, kus esineti kontserdi ja näidendiga „Pahased naabrid“. Hiljem korraldati piduõhtuid, kirjanduslikke-, perekonna- ja tantsuõhtuid ning maskeraade (tolle aja populaarsemad peod üle Võrumaa).
1915-1919.aastal seltsi tegevus peatati sõja tõttu ja uus tõus saavutati 1928-1930.aastail, mil peeti neli suurt pidu. Nende pidude sissetulekud võimaldasid laulukooril sõita Tartu laulupeole. Peagi aga seltsi tegevus soikus, kuna endine pidude ja kooskäimise koht, Pressi koolimaja, ei saanud tuletõrjujate poolt tegevusluba. Õnneks suudeti säilitada raamatukogu, kogus oli 707 teost ja kasutamine oli aktiivne.
Tänasel fotol on Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Seltsi üks tegusaim üksus – laulukoor 1912.aastal. Fotol esireas vasakult 3. Eduard Pilv, kes tegutses laulukooris ja näiteringis veel ka 1937.aastal; tema kõrval Jaan Sokk ( seltsi esimees 1918-1920.aastal) oli sega-, nais- ja meeskoori juht ja need koorid tegutsesid juba enne seltsi asutamist; 6. Peeter Torp ( seltsi asutajaliige). Teises reas vasakult 3. Alma Udras , kes koos Eduard Pilvega tegutses seltsi laulukooris ja näiteringis 1937.aastani.
Foto on teinud Võru fotograaf Jaan Niilus. Foto omanik on fotol olevad isikud ära nummerdanud ja lisanud ka nimed.
Teeme püramiidi
Kuna käesoleval õppeaastal tähistatakse Võrus gümnaasiumi 100 sünnipäeva, siis üks vana foto ka kooliteemadel.
1920 aastate koolielus oli poistel tunniplaanis turnimise ja tütarlastel samal ajal käsitöö (näputöö) tund, kuid juba 1920-te teisel poolel saavutasid ka tüdrukud õiguse turnimisega tegeleda. Toona peeti kooli sporditundides tähtsaks võimlemisega seotud alasid, eks üheks tõukejõuks oli ka see, et aktuste ja pidude programmi oli alati pandud mõni võimlemise number. Üheks ilunumbriks ja omaette etenduseks oli püramiidide tegemine, mis nõudis head koostööd ja tasakaalutunnetust. Tänasel fotol teevad püramiidi Võru Ühisgümnaasiumi poisid 1935.aastal kooli saalis. Fotolt on teada püramiidi keskmine kolmik, kus alumine on Tamm, tema turjal Robert Raag ja tipus Meinhard Saimra, vasakult toetab püramiidi Hans Raag. On ju ilus püramiid!
Allakirjutanule tuleb meelde oma kooliaeg Mõisaküla Keskkoolis ( Viljandimaal) 1968.aastal kui ka püramiide tehti. Spordisaali madala lae tõttu ei õnnestunud kolmemehelist püramiidi teha ja seetõttu tuli neljanda klassi poistel võtta oma kampa üks esimese klassi õpilane. Nii sai valmis püramiid, mida oli ilus vaadata ja meile plaksutati ka kenasti, kuna õnnestus püramiid ka lahti harutada ilma viperusteta. Huvitaval kombel sai teha väga erinevaid mustreid ja see oli omamoodi loominguline töö .
Foto tegi 1935.aastal Gustav Zopp.
„Kallid kodused!“
Tänasel fotol kujutatud August Anne poeg Plaks sündis 21.märtsil 1895.aastal Haanjas Kurgjärve külas. Ta õppis Koke vallakoolis, Rõuge kihelkonnakoolis ja Võru 4. klassilise linnakooli lõputunnistusega läks 1912. aastal Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumi õppima (ka tänasel ajal valivad paljud võrulased Treffneri gümnaasiumi – A.R). 1918.aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, et hiljem Võrru tagasi tulla ja notarina tegutseda.
Augustil oli komme endast piltpostkaarte teha ja see siis kodustele saata (internetti, facebooki, Skype ju toona ei olnud -A.R.) Tänane postkaart on kirjutatud 100 aastat tagasi, nimelt on kiri Tartust teele pandud 17.oktoobril 1917.aastal.
Kallid kodused! Saadan teile ka ühe pildi, kus ennast härmoonikuga üles võtsin. Ootan Peetrit igatsusega Tartu. Liha on ka juba otsas, nii, et nüüd paastuda tuleb. Kui aega saad kallis Peeter siis sõida. Koolis läheb hästi. Käin pühapäeviti apteegis edasi. Põhjamaalt sain ka mõne päeva eest kirja. Liide olevat juba mehele läinud, esimesel oktoobril oli laulatus, mees olevat eestlane, Viitina vallast pärit ja saavat 400 rubla kuu- mehhaaniker. Kõik elu läheb Tartus harilikult, nii et ühtegi ärevust ei ole. Loodame, et see talv rahulikult mööda läheb. Jään Peetrit igatsusega ootama!
Teid kõiki südamest tervitades AUGUST.
Ei ole midagi uut siin ilmas, eluolu on muutunud paremaks aga õpilaste mured ja igatsused oleks nagu täna kirja pandud.
Rändtsirkus Medrano Võrus
2.- 4. mail 1930.aastal peatus Võrus Medrano tsirkus Viinist. Võru turuplatsile pandi üles 4 -mastiline hiigeltelk. Tsirkus meelitas uskumatult palju rahvast, Võru linnarahvastik kasvas lausa kolm korda. 6000 elanikuga Võrus müüs tsirkus ära 18000 piletit. Sarnane suur rahvahulga osavõtt üllatas kõiki täielikult. Maalt tuli inimesi jala, ratastega, hobustega. Isegi kaugemad maakonna vallad olid esindatud. Linn kubises inimestest ja enamik maakonna autodest vedas inimesi linna. Päevas oli kaks etendust, lastele ja sõjaväelastele olid odavamad piletid. Reedeõhtune etendus hilines väheke, sest pealtvaatajaid oli alla tuhande ja neljandik tsirkusetelgist oli tühi. Laupäeva lõunasele etendusele oli tung aga ennenägematu. Koole oli igast maakonna nurgast kokku tulnud ja tsirkusetelk oli viimse võimaluseni täis. Pühapäeval anti kavatsetud kahe etenduse asemele ka kolmas ja kõik täismajale. Piletikassade juures olid pikad järjekorrad ja vahel tuli pileteid oodata lausa mitu tundi.
Kuigi eeskava oli kogu aeg üks ja sama, leidus siiski inimesi, kes käisid mitu korda etendust vaatamas. Tsirkusega jäädi rahule, kuid kaasas olnud loomanäitust peeti kehvapoolseks. Võrust läks tsirkus edasi Tartusse, sealt Tallinna, Soome ja Rootsi. 1931.aastal tuli tsirkus tagasi Eestisse ja esines sedakorda Pärnus.
Omapärase loo tsirkuse „külastamisest“ on kirjutanud Krabilt pärit Võru Õpetajate Seminari õpilane Julius Ungru ( hilisem tuntud kooliõpetaja) oma mälestusraamatus “Paganamaa mehe mälestusi“ Võru 1996 . “Võru Seminari ees oli turuplats. Just sinna löödigi üles tsirkus „Medrano“ neljamastiline puldanist telk. Terve väljak oli riidest maja täis. Meie, koolipoisid, igatsesime tsirkust. Lõvi möirgamine ajas meil vere keema. Taskupõhjas aga piletiraha polnud. Käisime tsirkuse väravas sisselaskmist palumas. Lubasime koristustööd teha. Uksevalvur lausus: “Tooge üks kass, siis lasen teid sisse!“ Jooksime Tamula kaldale ja hakkasime järveäärseid hoove kammima. Lõvi hääl, mis üle linna kaikus, oli kõik kassid peitu ajanud. Tervel kilomeetripikkusel maa-alal ei leidnud me ühtegi. Lõpuks ometi nägime spordiplatsi lähedal puuriidal magamas suurt kassi. Ta oli nii laisk, et ei viitsinud eest ära minna. Võru kirikuaia ääres silusime kassi karva hästi siledaks, et uksevalvurile rohkem meeldida. Ei tea, miks lõvi laskis just nüüd suure möirge lendu. Sel hetkel lõi kass küüned mulle kätte, rabas nagu terasvedru end lahti ja otsemaid kõrge puu otsa. Istus seal kõrgel oksal, kaks silma põlemas peas. Raske südamega vaatasime üles. Seal nad hiilgasid – meie kaks „tsirkusepääset“.”
Tsirkus tõi kaasa ka väikesse skandaalimaitselise loo, nimelt kaks Võru tütarlast lahkusid ühes tsirkuseartistidega, kellega oli õnnestunud kolme siinviibitud päeva jooksul sõprussidemed luua. Nii lubas Narvast pärit tsirkusemontöör Artur Uustalu Võru tütarlapsele Emilie Hülgele muretseda koha tsirkuses ja tõotas igavest armastust. Tartus sobis nende vahekord hästi, kuid Tallinnas ei andnud kavaler enam tüdrukule raha ja peagi leiti viletsasse olukorda jäetud tüdruk Tallinnas Moskva võõrastemajas silmus kaelas. Õnneks suutsid arstid ta elule turgutada. Teise tütarlapse käekäigu kohta andmed puuduvad.
Sellised olid siis lood Medrano tsirkuse külaskäiguga Võrru.
Suvine kooliveerand
Minu kooliaastatel (1970. aastad) oli ka suviti koolitöö, küll mitte õpikute taga vaid looduses – kooliaias. Igale klassile oli kinnistatud oma peenramaa, marjapõõsas või viljapuu ja siis vastutava õpetaja saatel tuli selle eest hoolitseda ja ka saak korjata. Eks ta omamoodi tüütus oli, aga vaheldust pakkus, sai teistega kokku ja ikka oli hea vaadata oma kätetöö vilja.
Kuigi toona oli ka õpilasmalev olemas, siis maalastel sinna suurt asja ei olnud, kodus ootasid oma tööd heinategemine, kapsamaa, loomad jms. ja eks taskuraha sai teenitud ka majandis tööd tehes.
Tänane foto on pärit 15. augustist 1956. aastal, kui Ahja Keskkooli õpilased, noorte naturalistide ringi liikmed, 4. klassi õpilane Leili Pärnamets, 9 klassi õpilane Helju Ojamaa ja 7. klassi õpilased Laine Pärnamets ning Helgi Ojamaa bioloogiaõpetaja Liidia Kaldmaa juhatusel kooliaias punaseid sõstraid korjavad. See Erich Normani tehtud foto ilmus ajalehes „Nõukogude Õpetaja“ töökasvatuse rubriigis.
Linakasvatus, majandite boonus
Vana – Võromaa esimene rikkus tuli linakasvatamisest ja linatöötlemisest. Võru linnas oli mitmeid linakaupmehi, kes maameeste saagi rahaks tegid. Pole ka imestada, et Võrumaal hakati tunduvalt varem kui mujal Eestis talusid tagasi ostma, sest linakasvatus tõi kenasti sisse.
Linakasvatus ja töötlemine olid kaua aega ka meie kandi majandite üheks heaks tuluallikaks ja Võrus oli oma linakombinaatki.
Tänane foto on tehtud Räpina rajoonis. Orava MTJ (masin-traktori jaam) linakombain lina kitkumas „Kuldvihu“ kolhoosi 4. põllundusbrigaadi linapõllul 28.augustil 1955.aastal. See V. Nutti poolt tehtud foto sai loa avaldamiseks ajalehes „Sotsialistlik Räpina“ järgmise tekstiga: Räpina rajooni kolhoosidele annab suurt sissetulekut linakasvatus. Mitmed kolhoosid, kes hooldasid linapõldu eeskujulikult, said linaseemne ja -varte müügist oma põhilise rahalise tulu. Nii saadi „Kuldvihu“ kolhoosis möödunud aastal linakasvatusest 35000 rubla. Tänavu on kolhoosil linapinda laiendatud 64,5 hektarini, kusjuures linakasvatusest loodetakse saada 500000-600000 rubla tulu. Hiljuti alustati lina valikkoristust.
Foto on muuseumi fondi saadud ajalehe toimetusest ja on lehes avaldamiseks tugevasti retušeeritud.
Esimene sotsialistliku sektori põllumajanduslik näitus Võrus 1949.a.
Võrumaa oli eesrindlik maakond põllumajandusnäituste korraldamisel. Esimene sõjajärgne näitus Võrus korraldati 1946.a., järgnevatel aastatel toimus näitusi juba ka teistes piirkondades. Kuni 1949.aastani toimusid näitused 1947. aastal kinnitatud juhendite järgi. Kui seni võisid näitusest osa võtta ka „töötavad talupojad“ ehk talupidajad, siis uue juhendi järgi olukord muutus – esinemisõigus näitustel anti üksnes põllumajandusministeeriumi poolt kinnitatud juhendi alusel, milles olid loetletud näitusekandidaadid ja kehtestatud osavõtu tingimused. Kinnitati juhendikohased diplomid I-III kohale tulnutele, endisi kiituskirju ja esemelisi auhindu ei lubatud enam kasutada.
Määrati kindlaks näitustel väljapandavad osakonnad: põllundus, loomakasvatus, aiandus, mesindus, maaparandus, taimehaiguste ja kahjurite tõrje, põllumajanduse mehhaniseerimine ja elektrifitseerimine ning käsitöö. Eraldi väljapanek oli üldosakonnalt, kus diagrammide, skeemide ja fotode abil tuli (pidi!) valla majanduslike ja looduslike andmete kõrval kindlasti käsitleda ka teemat “MIDA ANDIS NÕUKOGUDE KORD TÖÖTAVALE TALURAHVALE!“.
Näitused toimusid tavaliselt sügiseti septembris-oktoobris ja igast näitusest jäi mälestuseks fotoalbum, mis nüüdseks on koha leidnud muuseumi kogudes.
Tänane foto koos juurdekuuluva infoga ongi pärit albumist „Esimene sotsialistliku sektori põllumajanduslik näitus Võrus 1949.a. Võru I MTK ( mittetäieliku keskkooli ) ruumes. See oli näitus uute reeglite järgi. Näituse kohustuslikuks osaks oli ka töökangelaste kogemuste jagamine ja parimate väljatoomine kuigi parimaks saamine oli omamoodi vägitükk . Eriti kõrgeid saavutusi nõuti tööeesrindlastelt. Kui kolhooside piimatoodangus piisas I auhinna saamiseks ühe lehma kohta aastas hollandi-friisi tõu puhul 3000 kg, punase tõu puhul 2900 kg ja maatõu puhul 2300 kg-st, siis tublimad lüpsjad pidid oma hoolealustelt saama toodangut vastavalt 3600, 3400 ja 2700 kg aastas ja eks siin kulus nn “abiliste“ abi ära.
Järgnevatel aastatel hakkas näituste korraldamine vaibuma. Majandid ja maakonnad ei jõudnud enam vajalikke tingimusi täita, vaatajaskonna huvi vähenes ja puudus oli ka näitusekohtadest.
Oma püünega ringreisile…
Tänasel vanal fotol on jäädvustatud Võru Maakondliku Kultuurimaja estraadiorkester Hendrik Juurikase juhatusel esinemas 1947. aasta suvel Antsla piirkonnas esimese ühismajandi töötajatele. Väljas esinemistel oli orkestril kaasas transpordiks kohandatud pianiino ja auto kastist kujundati lühikese ajaga lava esinejatele. Pildil oleva veomasina Opel-Blitz tõi Aleksander Krull orkestrile, kes tegutses sel ajal isemajandava kollektiivina, 1947. aasta veebruaris sõjatrofeede laost Köningsbergi lähistelt Istenburgist. Sama aasta aprillist, mil orkester läks Võru Maakonna Kultuurimaja alluvusse ja Aleksander Krullist sai selle asutuse direktor, oli Võru kultuurimaja vabariigi esimene kultuuriasutus, kellel oli oma auto.
Aleksander Krull mängis orkestris akordioni, esines ka soolopaladega ja oli orkestri konferansjeeks. Käesolev foto ongi tehtud A. Krulli poolt (tema akordion on Võrumaa muuseumi kogudes ja fotol näha all paremas nurgas).
Pildil on pillimeeste ees embleem „KKK“, millel on ka oma saamislugu. Nimelt Võru Gümnaasiumi päevil 1940.aastal moodustas Aleksander Krull meeleolumuusika trio „KKK“ – Koemets, Krull ja Kasak. Hiljem kollektiiv laienes ja jätkas tööd väikese orkestrina kuid logo oli kasutusel 1950.aastate alguseni ja ka liikuv lavaauto teenindas orkestrit veel paar aastat.
Alates 25.augustist 1944.aastast tegutseti „Kandle“ teatri juures estraadiorkestrina. Antslas esinemise foto tagaküljel on nimeliselt märgitud Aleksander Krull, Rein Lainemäe, Helmut Käsper ja Villu Kanger. Kes olid teised pillimehed?
Koolmeister Jaan Wahtra
Mõni aeg tagasi, 23. mail, oli Jaan Wahtra 135. sünniaastapäev ja sel puhul meenutame tema koolmeistri aastaid.
Peale Räpina kihelkonnakooli lõpetamist tahtis Jaan Wahtra omandada kooliõpetaja kutset ja selleks plaanis ta minna õppima Jõhvi Gümnaasiumi juures tegutsevasse õpetajate ettevalmistusklassi, kuid majanduslikud tingimused ei võimaldanud seda. Ei jäänudki muud üle kui tuli asuda 1900. aastal ametisse Meeksi vallakirjutaja abina. Kantseleiametniku töö aga ei olnud meeltmööda ja õnneliku juhuse tõttu õnnestus tal saada kutseta õpetaja koht Meeksi-Parapalu koolis, kus Jaan töötas 1901-1902.aastal. 1902.aastal sai ta kutseta õpetajana tööle Peri-Metste vallakooli, kus töötas seitse aastat. (Peri-Metste kool töötas aastatel 1766-1924). Koolis oli ametis üks koolmeister, kool ise oli kolmeklassiline ja õpilaste arv oli stabiilselt 30 ümber.
Tänasel fotol ongi koolmeister Jaan Wahtra oma viimase tööaasta kevadel vallakooli lõpetava 12 tütarlapsega. Kui pilti lähemalt uurida, siis on näha lastel koolivormi meenutav rõivastus (toona soovitati ilukraega tumedamat kleiti või kostüümi) ja õpetajate ja lõpetajate pilgud on suunatud lootusrikkalt tulevikku.
Jaan Wahtral õnnestus õpetajakutse omandada Peterburis ja edaspidi töötas ta joonistamise- ja maaliõpetajana. Ühe tema õpilase Albert Ivaski mälestuste järgi arvas Jaan Wahtra, et kooliõpilased on kõik väikesed Raffaelid, kellest tema suudab teha suured kunstnikud. Selles suhtes oli ta parandamatu optimist. Kui Wahtra vaatas kehvemapoolse õpilase tööd, tõmbas ta paar-kolm joont juurde, tõstis paberilehe kõrgele üles ja ütles: “Vaadake, joonistab nagu kunstnik!“ Halba tööd Wahtra silmis klassis ei olnudki.
Kuigi me teame Jaan Wahtrat rohkem kirjaniku, ajakirjaniku ja kunstnikuna, siis tegelikult on ta suurema osa oma elust tegelenud õpetajatööga. Õpetajastaaži on kokku 25 aastat, neist 9 aastat Põlvamaal, 6 aastat Võru Tütarlaste Gümnaasiumis ja Võru Õpetajate Seminaris ning 10 aastat Tartu koolides millest seitse aastat Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“.
Traktorit võis poest osta…
Tänapäeval ei üllata sellise uudisega enam kedagi, sest igaüks võib osta traktori koos inventariga, peaasi, et raha oleks olemas või pank laenu annaks. Traktorit võid valida ja proovida ja kui soovi on, siis võid lausa iga töö jaoks eraldi traktori osta.
Kuid aastaid tagasi oli see vaid suur unistus või vedamine. Masina sai soetada vaid majand kelle saagid olid suured ja kes oli esirinnas sotsialistlikus võistluses (milline ebavõrdsus, katsu ilma masinata suuri saake saada!). Pidid olema heas nimekirjas, et saada preemiana traktori ostuluba.
Tänasel Olesk Ronaldi poolt 1956.aastal tehtud fotol ongi kajastatud üks selline „õnnelik moment“. Foto juurde veel selgituseks, et fotot koos allkirjaga ajakirjanduses avaldada, tuli saada luba GLAVLIT-ilt (1922.aastal Nõukogude Venemaal asutatud ametlik tsensuuri ja riigisaladuse kaitse organ). Kui Glavlit oli foto avaldamiskõlbulikuks tunnistanud pandi foto taha vastav tempel ja anti luba läbi ETA (Eesti Telegraafi Agentuur) fotokroonika ajakirjanduses avaldamiseks ( isegi kohalikes või majandite omas ajalehes ei tohtinud ilma loata fotot avaldada). See foto sai loa ilmumiseks järgmise tekstiga:
„Vastseliina Tarbijate Kooperatiivi saabus müügile Harkovi traktoritehase poolt välja lastud viis uut tüüpi vaheltharimistraktorit DT-14
koos vastava haakeinventariga. Pildil „Julguse“ kolhoosi esimees Endel Tigasson (paremalt teine) ja kolhoosi autojuht V. Kalluste (vasakult esimene) tutvumas uute traktoritega. Paremal seisab kooperatiivi raskekaupade lao juhataja R. Alliksoo ning keskel kooperatiivi kaubandusala juhataja V. Heinsoo.“
(„Julguse“ kolhoos moodustus Missomaal kolhoosidest „Tee Kommunismile“/esimees Jaan Irbe/ , „Tõusu Tee“ /esimees Endel Tuvi/ ja „Kõrgessaare“ /esimees Osvald Hollo/ – A.R.)
Erinevus tänapäevaga on ka see, et siis erilist valikuvõimalust ei olnud ja tuli võtta see, mida pakuti. Ainus võimalus oli valida vähimate puudustega masin.
Võrumaal on haiglaravi antud ligi kakssada aastat
Esmakordselt on Võru linna haigemaja mainitud 10. aprillil 1824.aastal, mil seal oli ravil kaks sõjaväelasest patsienti. Kus aga toonane haigemaja asus, seda me ei tea.
Küll aga võib kindlalt väita, et haiglaravi on siin jagatud juba 190 aastat, sest 1827. aastal valmis Karja tänavas ühekordne hoone, kuhu 1833. aastal tuli linnaarstina tööle Fr. R. Kreutzwald. 1909.aastal ehitati majale ka teine korrus.
Linnaarst doktor Rudolf Piho eestvõttel alustati oma aja moodsaima haiglahoone ehitamist, mis avati 1.aprillil 1933.aastal ja nii kujunes välja 2 hoonest koosnev haiglakompleks, mis pakkus võrulastele haiglaabi 15. maini 1982.aastal. Seejärel kolis haigla uude hoonesse Meegomäe mändide all.
Haiglate töörütmi on mõjutanud sõjad, nii tuli 1850.aastate Krimmi sõdade ajal mitmeid hooneid siia saabunud haavatute raviks kasutada ja ka Eesti Vabadussõja ajal 1918-1920.aastail töötas Võrus praeguse Võru Gümnaasiumi hoones Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla, mille peaarstiks oli kapten doktor Rudolf Piho, kes selle haiglaelu korraldamise eest pälvis I liigi 3 järgu Vabadusristi. Haigla laatsaretis oli 43 voodikohta, kus said esmaabi ja vajalikku ravi Vabadussõja lahingutes kannatada saanud sõjaväelased, raskemate vigastustega patsiendid viidi ravile Tartusse.
Tänasel Jaan Niiluse 1919.aastal tehtud fotol ongi näha Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla sisevaade haavatute, õdede ja tagaplaanil 3.rügemendi vanemarsti doktor Rudolf Pihoga.
Vana-Võromaa kultuurikoja muuseumisaalis on väljas Võrumaa haiglaravi 190.aastapäeva näitus, kus on võimalik näha milliseid arstiriistu ja vahendeid on kasutatud Võru vanas ja uues haiglas. Näitus jääb avatuks 15. maini.
Kodutütred
19.jaanuaril 1932.aastal loodi Kaitseliidu vabatahtlik eriorganisatsioon „Kodutütred“, mille eesmärgiks oli kasvatada noortes isamaalist meelsust ja valmisolekut kaitsta oma riigi iseseisvust. Kodutütarde ridadesse võisid kuuluda 8-18 aastased tütarlapsed. Kodutütarde pühalik tõotus : „ Tahan olla korralik ja aus, armastada oma kodu- ja isamaad, aidata ligimist ja jääda ustavaks kodutütarde põhimõtetele ja seadustele“ kajastaski organisatsiooni eesmärke. Ühistegevuse eesmärgiks oli valmistada noori ette naise ja ema ülesannete täitmiseks. Korraldati koondusi ja kursusi, näitusi ja pidusid, ekskursioone ja suvelaagreid, anti välja trükiseid ja tehti palju praktilisi töid. Kodutütreid ühendavaks jõuks oli oma vorm, eraldusmärgid, lipp ja kõigil rahvuslikel üritustel ja pidupäevadel (nagu ka tänasel päeval) oldi väljas oma vormis ja lipuga.
80 aastat tagasi oli kodutütarde meelistegevuseks kodukaunistamise ja aiatöö võistlustel osalemine ja Võrumaa kodutütred on läbi aegade olnud edukad suvelaagrites osalejad. Eriti paistsid silma Võru linnaümbruse (Võrusoo ja Kubija kandi noored) ja Rõuge kandi kodutütred.
Tänasel vanal fotol on Rõuge fotograaf Jaan Tootsen jäädvustanud Rõuge kooli kodutütred 1937.aasta kevadel.
Esireas vasakult istuvad Liisi Kirch (Janter) ja Helju Põder (Teder)
II reas põlvili Imbi Kõiv, Eha Hiiemets, Lehte Vähi, Evi Kõiv (Talmar) ja Eha Kull
III reas Arlenda Lett, Valli Kõiv, Siiri Saaremaa (Siska) Helju Kenn (Mõlder), Nati Kirch ja Hirlanda Saluorg
IV reas Linda Märdin, Eha Peterson, õpetaja ja rühmajuht Viire Maalberg ja Salme Kroon.
Rõuge haridusloost ajal kui kirikuõpetaja hoolis haridusest ja Rõugest kujunes tähtis hariduskeskus
Praegusel ajal on arutluse all koolielu korraldamise küsimused ja uued suunad, nii oli see ka palju aastaid tagasi…
Rõuge hariduselu (algas juba 1688.aastal) edasiviimisel on olnud suur tähtsus kõigil Rõuge kogudust teeninud pastoritel ja ümbruskonna mõisaomanikel. Rõuge poiste kihelkonnakool alustas õppetööd 1846.aasta detsembris õlgkatusega elumaja ruumides 25 õpilasega. Mõni aasta hiljem valmisid kihelkonnakoolile uued ruumid leerimaja juurdeehitusena ja 19.oktoobril 1883.aastal õnnistati sisse uus, praeguseni töötav telliskivist koolihoone. Kihelkonnakooli õppekavas olid järgnevad õppeained: lugemine, kirjutamine, usuõpetus ja ilus kirikulaul ning rehkendamine. Rõhutati, et õpetuses tuleb panna pearõhk kristlikule eluviisile, isamaa-armastusele ja sooviti, et kool peab õpetama õpilasi oma mõtteid nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendama.
1860.aastal viidi katseliselt vabatahtlikkuse alusel sisse saksa keele õpetus ja see edenes nii edukalt, et siin saadud haridus võimaldas sisse saada Tartu Õpetajate Seminari. Keeleõpetus oli saavutanud sellise taseme, et siia tuldigi õppima keeleoskuse saamiseks õpetajate seminari astumiseks.
1872.aasta Rõuge kihelkonna koolikonvendil Rõuge kirikumõisas (vaata fotot) kuulutati saksa keel alamas astmes õppeaineks, ülemas astmes aga õppekeeleks. Kuigi 1884.a. saksa keel keelustati ja õppekeeleks sai vene keel, säilis kooli populaarsus ja siia tuldi haridust nõutama Irboskast, Ostrovast, Põhja-Tartumaalt ja isegi Riiast. Siia kõlbakski hästi ka tänane Rõuge tunnuslause Trehvämi Rõugõn.
Fotol Rõuge kihelkonnakoolide koolmeistrid 1872.aastal koolikonvendil Rõuge kirikumõisas. Esireas keskel Rõuge koguduse õpetaja, pastor Friedrich August Hollmann, pärastine Tartu Õpetajate Seminari juhataja.
Nukupolikliinik Võru linnas
Kui praegusel ajal on paljude eestlaste üheks peamiseks mureks oma lemmiklooma käekäik ja tervis (nende elujärje parandamiseks on avatud spetsiaalsed lemmikloomade poed, – polikliinikud ja varjupaigad), siis aastaid tagasi see nii moes ei olnud ja tähtsuselt olid esikohal lapsed ja pere.
Käesoleval laste- ja noortekultuuri aastal on tore meelde tuletada, et kunagi oli Võru linnas omaette asutus laste mänguasjade tervise eest hoolitsemiseks. Nimelt avati 1964.aastal ETKVL kaupluse „Juveel“ (Kreutzwaldi t. 34) teisel korrusel teeninduskombinaadi „Tamula“ nukupolikliinik, kus parandati laste mänguasju. Samal korrusel asusid veel ka sukasilmade ülesvõtmise ja plastikaatmantlite paranduse töökojad.
Kuna 1960.aastatel oli mänguasju vähe ja nad olid kallid, siis oli kurbust palju kui laste lemmiklelud katki läksid. Siin ulatas oma abistava käe nukupolikliinik ja nagu pildil näha on parandab nukuarst Elviira Urbanik parasjagu peavigastuse saanud nukku. Samuti parandati nuku- riideid, tehti korda autod, karud ja muudki mänguasjad.
Huvitav on märkida, et selle maja teisel korrusel asus Esimese Eesti ajal fotograaf Gustav Zoppa ateljee. Majaomanikul, hr. Toonekurel, oli kavatsus ehitada majale ka kolmas korrus aga kahjuks jäi see tegemata. 1951-1964. aastail töötas samas majas fotograaf Gothard Russ.
Praegu on muuseumi põhiekspositsiooni ajutiste näituste stendis väljas lasteaastale pühendatud näitus „Mina ka!“, kus on väljas ka vanema aja mänguasju ja eks mõnelegi külastajale pakub see kindlasti äratundmisrõõmu, mõnele uusi avastusi. Ootame külla ja kui on mälestusi ja ka omaaegseid mänguasju, siis jagage seda ka meiega.
Ka raamatule oli järjekord!
Tänapäeval ei kujuta enam ette, et ühe raamatu ostmiseks tuleb seista mitmeid tunde järjekorras, viia 20 kg vanapaberit või osta koos soovitud raamatuga lisaks vähemalt 1-2 eksemplari poliitilist kirjandust ( põhiliselt kongresside materjalid jms). Aga nii on olnud ja mitte kaua tagasi…
Tänasel fotol on kujutatud õpilaste teatmeteose ENEKE-se saba Lenini (praeguse Jüri) tänaval pangamaja nurgast raamatupoeni (praeguse Leeri lillepoe peasissekäigu juurde) 1983.a. märtsis. Õpilaste teatmetoes ENEKE oli põhiliselt V-VIII klassi õpilastele mõeldud neljaköiteline universaalne teatmeteos (ilmus aastatel 1982-1986) ja kokku tuli nelja köite eest välja käia 19 rubla. Köidetesse mahtus 9200 artiklit ja 2100 pilti (illustratsioonid, pildid olid selged ja oma aja kohta üllatavalt head).
ENEKE- se ostmine toimus järjekorra alusel, kõigepealt lasti kauplusesse sõjaveteranid ja kui need olid oma ostu sooritanud, siis jõudis järjekord tavainimesteni. Järjekorda tuldi juba öösel kella kolme paiku. Ettevõtlikumad inimesed võtsid mitmesse kohta järjekorra ja kui esimene raamat käes, prooviti teinegi kord. Lisaraamatu sai ju maha müüa. Koos raamatuga anti ka talong, mille alusel sai välja osta ka järgnevad köited.
Minu kodus on see kogumik tänu sõjaveteranist äiale. Kohtla-Järvel oli omamoodi demokraatia: teenindati reegli järgi üks sõjaveteran viis tavainimest, üks sõjaveteran viis tavainimest jne. jne. Omal ajal oli ENEKE-se omamine omamoodi staatuse märk, vajadus oli tihti teisejärguline – kuigi kasutamisel selgus peagi raamatu tõhusus ja vajalikkus. Tänapäeval ei pea isegi voodist tõusma, et raamat koju saada, vajuta ainult arvutiklahvile ja mõne aja pärast ongi raamat kodus.
Pildi esimese köite ostujärjekorrast on teinud Albert Ivask. Foto on pärit tema koostatud albumist „Kaunis kodulinn“.
Telefoniline jutuajamine „ Maailma Kristjaniga“ –
lugu on kirja pandud 1937.a. kohalikku ajalehte “Elu” sirvides:
19.veebruaril 1937, aasta pärast olümpiavõite Berliinis, võeti Võru poolt telefoni teel ühendust „Maailma Kristjaniga“ ehk Kristjan Palusaluga.
Võru keskjaam, palun Tallinn 426-52.
Helistan! Mõni hetk hiljem vastabki keskjaam Tallinnas.
Palun härra Palusalut.
Ühendan Teid korrapidajaga ja varsti ongi kahekordne olümpiavõitja telefoni juures.
Siin ajaleht „Elu“ Võrus. Tere jõudu, härra Palusalu!
Tere,tere, jõudu tarvis!
Kas täna läheb Võrru-sõiduks lahti!?
Seda küll!
Kas olete Võrus varem käinud?
Ei ole veel nii kaugele jõudnud.
Olete Võru sportlastega varem kokku puutunud?
Mõnega ikka olen, näiteks teie Rätsepaga.
Kuidas praegu Teil on ka tervisega lugu?
Tervis on hea ja võistelda võib.
Veel kinnitab „Maailma Kristjan“, et 1/2 12 istuvad nad Tallinnas koos Luhaäärega rongile ja homme on mõlemad Võrus. Soovime head reisi ja nägemist Võrus, et siin võrulased võiksid suruda mõlemate kätt. Meie lühike telefoniline intervjuu on lõppenud
Siia võib lisada, et järgmisel päeval toimus Kandles Võru spordiseltsi „Wambola“ korraldusel maadlusvõistlus „Wambola“ ja Läti Armija Spordiseltsi vahel, mille lätlased võitsid 5:2, kus Palusalu esindas võrulaste värve ja seljatas lätlase, teise võidupunkti tõi seesama Rätsep, kes seljatas oma lätlasest vastase kaks korda. Kristjan Palusalu tegi teise matši võrulase Mangoga, seljavõidu sai muidugi Palusalu. Arnold Luhaäär demonstreeris oma tõstjaoskusi ja saavutas kolme tõstega 362,5 kilo. Talle sekundeerisid vapralt võrulased Tiganik ja Tänna.
Olümpiavõitjaid tervitasid Maavalitsuse esimees härra Kohver, „Wambola“ spordiseltsi esimees kapten Puusepp ja lilli andsid üle prouad Weske ja Puusepp.
Katust on vaja…
Laastud on olnud Eestis enamlevinud puidust katusematerjal, nii võime tänapäevalgi avastada vananeva eterniitkatuse alt just laastu- või pilpakatuseid. Katuselaastud on ajalooliselt tuntud hiljemalt 18 sajandi lõpust. Laiemalt levisid need siiski 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Kõigepealt asendati seoses rehepeksumasina laiema levikuga õlgkatused Lõuna-Eestis, kus 1922.aastaks oli laastukatusega kaetud juba pooled hooned.
Katuselaastu materjalina olid kasutusel erinevad puuliigid, valiku esimeseks kriteeriumiks oli oksavaba ja kergesti töödeldav puit. Põhiliselt tehti katuselaast haava, kuuse ja männipuu pakkudest. Selleks lõigati 50 cm pakud, millest siis laastumasina abil löödi 3-4 mm paksused katuselaastud. Katuste katmisel arvestati, et laastu karvasem pool jääks väljapoole, nii et selle kiusuund jäi vihma puhul pärivett.
Eks siis talviti varuti vajalik puidumaterjal ja vähegi vabamal momendil löödi neist katuselaaste ja vajadusel kaeti või parandati katuseid. Meile lähim koht, kus saab ehtsat laastukatust vaadata, on Dr.Fr.R.Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi keldrikatus.
Tänasel Alfred Hollo tehtud fotol ongi jäädvustatud laastupakkude vedu Kõrgessaares Missomaal 2.jaanuaril 1949.aastal.