Rubriigis “Vana pilt kõnõlõs”  tutvustab peavarahoidja Artur Ruusmaa fondihoidlates peidus olevaid fotosid

Võru keeles saab lugusid lugeda  Uma Lehest .

 

35 aastat omas majas

 

1941.aastal tegevust alustanud Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi juurde kogunes nii suur kodulooline kogu, et 1966. aastal anti luba koduloolise filiaali rajamiseks. Toonane direktor Aleksander Krull asus innuga uut muuseumi rajama ja 30.jaanuaril 1976  alustati uue muuseumihoone süvendi kaevamist  lammutatava vana Krümmeri koolimaja krundile. Kulus veel mõni aasta, maja karp oli püsti ja peagi oli loota hoone avamist. Pidulik avamishetk  saabus 10.veebruaril 1983.aastal, kui muuseumiesisele platsile kogunes karmile pakasele vaatamata suur rahvahulk, et  avada Eesti esimene spetsiaalselt  muuseumiks ehitatud  hoone.

Tänasel vanal fotol ongi  kajastatud moment, kui Võru Koduloomuuseumi  hoone avamislindi lõikavad läbi  EKP Võru Rajoonikomitee  I sekretär Aare Männiste ja ENSV kultuuriministri esimene asetäitja Ilmar Moss, neid assisteerib Võru Koduloomuuseumi nooremteadur Kaja Kenk.

Piltniku ametis oli Mati Pakler. Tegelikult oli pildistajaid palju ja nii  on muuseumi kogudes nelja erineva fotograafi jäädvustused  sellest üritusest.

Muuseum avati pidulikult kontserdi, aktuse, tänusõnade ja kingitustega tegijatele ja abistajatele. Avastamisrõõmu pakkus esimene näitus, ENSV Etnograafiamuuseumi (praegune Eesti Rahva Muuseum) poolt koostatud Eesti rahvarõivaste näitus, kus aukohal olid Vana-Võromaalt pärit rahvarõivad  ( XIX sajandist pärit Hargla naise, Urvaste mehe, Põlva naise, Räpina mehe ja naise jt. rahvarõivad). II korruse saalis sai vaadata ülevaatlikku väljapanekut Võrumaa tööstusest ja põllumajandusest. Võrumaa ajalugu käsitlev väljapanek valmis aasta hiljem.

 

 

Kalajärv Vagula

 

Võrru linna rajamise tõhusaks argumendiks oli kahe rikka kalajärve – Tamula ja Vagula olemasolu ja kala on siin alati püütud aastaajast olenemata.

Tänasel vanal fotol on kujutatud Vagula kalureid oma talvise kalasaagiga 1950.aastatel. Ka foto tagakülg on huvitav, siia on pliiatsiga hulga arve kirjutatud, arvatavasti väljapüütud kalade hulk.

Kuna Vagulat on peetud piirkonna elanike toidulaua rikastajaks, siis on järve püütud ka otstarbekalt majandada ja kalurid on teinud kõik selleks, et kalavarud säiliksid. Juba esimesest Eesti ajast oli säilinud tava, et igal aastal püüti järvede kalavarusid täiendada uute maimude sisselaskmisega ja vajadusel vähendati väljapüüki.

Kuid alati pole see nii olnud, eriti pealesõjaaegsetel aegadel kui Vagula Kalameeste Ühisuse töid suunasid erinevad ettevõtted, kel tihti polnud kalandusest aimugi. Nii oli see kui Vagula kalamehed allusid Võru Toidukombinaadile  või  Võru Maakonna Täitevkomiteele, kellele oli esmatähtis väljapüütud kalade hulk, mitte  kalavarude eest hoolitsemine. Lisaks eeltoodule tabas mõlemat järve 1955. aastal kalakatk ja olukord muutus hukatuslikuks kalavarudele. Õnneks  asi muutus 1950-te II poolel kui Vagula kalurid läksid Võru Tarbijate Kooperatiivi Segatööstuskombinaadi alluvusse ja nüüd arvestati ka kalurite soovituste, plaanide ja vajadustega. Peagi taastusid Tamula ja Vagula kalavarud. Lisaks rajati oma kalakasvatused  ja võrulaste söögilauad täienesid „oma kalaga“  Vagulast. Arvatavasti on nendest aegadest  pärit ka tänane foto, kus kalurid näitavad kui suuri kalu võis Vagulast saada.

Kitseke läks rändama…

II maailmasõja käigus sai Võru vanalinna osa kõvasti kannatada, enamus puumajadest langes tuleroaks. Taastamistööde käigus koristati hävinud majade alused  ja valmistati pinda ette uute ehitamiseks. Kõikjale ehitustöödega ei jõutud ja nii rajati hoonestamata kohtadesse dekoratiiv -skulptuuridega  muruplatsid. Sel ajal kerkis sarnaseid skulptuure paljudesse kohtadesse, ka Võru linnas oli oma jänes, kits, Kubijal oli karu jne. Hiljem rajati jääkaruga purskkaev kesklinna.

Tulekahjus hävis ka turu vastas asunud Samuel Songi raamatukauplus-trükikoda ( Jüri t.14 ) ja selle varemete koristamise järel rajati siia kena haljasala, mille ehteks oli metskitse kuju. Hillar Uusi ongi jäädvustanud selle  koha 1950 aastal. 1959.aastal tuli metskitsel siit ära minna, sest sellele kohale hakati Võru MEK-i poolt   ehitama 32 korterilist elamut, mis valmiski 31.märtsil 1961.aastal.

Metskitseke kolis ümber praeguse Võrumaa muuseumi esisele platsile, Katariina II kuju lähedale, nagu on näha Garonne Kähri tehtud fotol. Siia kujundati talle meeldiv keskkond kivide ja lillede keskel. Metskitseke rõõmustas kohvik-söökla „Tamula“ külastajaid ja pakkus rõõmu Tamula randa minejatele.

Aga siiski leidis ta võimaluse ka siit ära minna. Kunas ja kuhu – äkki keegi teab ?

 

 

 

 

Haanjamehe suuskadega“ uude aastasse

 

Tänasel Alfred Hollo poolt tehtud fotol on kujutatud Misso valla Kõrgessaare küla taluperemeest Paul Oleskit omavalmistatud „haanjamehe“ suuskadega emotsionaalselt soovimas kena aastavahetust.

Haanjamehe suusad olid veidi lühemad ja laiemad tavalistest. Suusaninades olid augud, millest oli läbi pandud tugev nöör suuskade juhtimiseks ning kui juhtus suusk jalast tulema, ei veerenud see mäest alla. Samuti oli suuski hea enda järel vedada ja isegi kergemat koormat peal kanda (paar selliseid suuski on eksponeeritud ka muuseumis). Muuseumikogudes on ka mõned fotod 1930-te keskpaigast kui Rõuge koolilapsed võtsid ette  suusaretke Rõugest Haanjasse ja tagasi.

Mulle meenub moment 2003.aastast kui toimus Võrumaa talve avaüritus Haanja suusastaadionil. Osalevatele ajakirjanikele pakuti  võimalust sõita haanjamehe suuskadel. Neile pakuti abiks ka keppe aga uljad ajakirjanikud soovisid proovida traditsioonilist sõiduviisi. Siiski pöördus nii mõnigi rajalt tagasi, et keppe abiks võtta. Mäest allasõit oli kena ja mõnus, kuid mäkketõus nõudis tõsist pingutust. Võistlused jätkusid ja kõik, kes said proovida haanjamehe suuski lubasid kindlasti tagasi tulla, et veelkord proovida ja harjutada.  Kas tuldi või ei, on allakirjutanul teadmata.

Soovin kõikidele vana foto huvilistele ilusat, lumist ja suusalist jõuluaega.

 

Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Seltsi laulukoor

 

Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Selts asutati 21.detsembril 1910.aastal. Seltsi sihiks seati rahvahariduse edendamine ning rahva vaimlise, kõlbelise ja keelelise edendamise eest hoolitsemine. Selts tegutses peamiselt laulu- ja näitemängu alal. Esimene avalik esinemine oli juba samal aastal Ala-Suhka külas Ummelke ruumes, kus esineti kontserdi ja näidendiga „Pahased naabrid“. Hiljem korraldati piduõhtuid, kirjanduslikke-, perekonna- ja tantsuõhtuid ning maskeraade (tolle aja populaarsemad peod üle Võrumaa).

1915-1919.aastal seltsi tegevus peatati sõja tõttu ja uus tõus saavutati 1928-1930.aastail, mil peeti neli suurt pidu. Nende pidude sissetulekud võimaldasid  laulukooril sõita Tartu laulupeole. Peagi aga seltsi tegevus soikus, kuna endine pidude ja kooskäimise koht, Pressi koolimaja, ei saanud  tuletõrjujate poolt tegevusluba. Õnneks suudeti säilitada raamatukogu, kogus oli 707 teost ja kasutamine oli aktiivne.

Tänasel fotol on Haanja-Pressi Rahvaraamatukogu Seltsi üks tegusaim üksus – laulukoor  1912.aastal. Fotol esireas vasakult 3. Eduard Pilv, kes tegutses laulukooris ja näiteringis veel ka 1937.aastal; tema kõrval Jaan Sokk ( seltsi esimees  1918-1920.aastal) oli sega-, nais- ja meeskoori juht ja need koorid tegutsesid juba enne seltsi asutamist; 6. Peeter Torp ( seltsi asutajaliige).  Teises reas  vasakult 3. Alma Udras , kes koos Eduard Pilvega tegutses seltsi laulukooris ja näiteringis 1937.aastani.

Foto on teinud Võru fotograaf Jaan Niilus. Foto omanik on fotol olevad isikud ära nummerdanud ja lisanud ka  nimed.

 

 

Teeme püramiidi

 

Kuna käesoleval õppeaastal tähistatakse Võrus gümnaasiumi 100 sünnipäeva, siis üks vana foto ka kooliteemadel.

1920 aastate koolielus oli poistel tunniplaanis turnimise ja tütarlastel samal ajal käsitöö (näputöö) tund, kuid juba 1920-te teisel poolel saavutasid ka tüdrukud õiguse turnimisega tegeleda. Toona peeti kooli  sporditundides tähtsaks võimlemisega seotud alasid, eks üheks tõukejõuks oli ka see, et aktuste ja pidude programmi oli alati pandud mõni võimlemise number. Üheks ilunumbriks ja omaette etenduseks oli püramiidide tegemine, mis nõudis head koostööd ja tasakaalutunnetust. Tänasel fotol teevad püramiidi  Võru Ühisgümnaasiumi poisid  1935.aastal kooli saalis. Fotolt on teada püramiidi keskmine kolmik, kus alumine on Tamm, tema turjal Robert Raag ja tipus Meinhard Saimra, vasakult toetab püramiidi Hans Raag. On ju ilus püramiid!

Allakirjutanule tuleb meelde oma kooliaeg Mõisaküla Keskkoolis ( Viljandimaal) 1968.aastal kui ka püramiide tehti. Spordisaali madala lae tõttu ei õnnestunud kolmemehelist püramiidi teha ja seetõttu tuli  neljanda klassi poistel võtta oma kampa üks esimese klassi õpilane. Nii sai valmis püramiid, mida oli ilus vaadata ja meile plaksutati ka kenasti, kuna õnnestus püramiid ka  lahti harutada ilma viperusteta. Huvitaval kombel sai teha väga erinevaid mustreid ja see oli omamoodi loominguline töö .

Foto tegi 1935.aastal Gustav Zopp.

 

„Kallid kodused!“

 

 

Tänasel fotol kujutatud August Anne poeg Plaks sündis 21.märtsil 1895.aastal Haanjas Kurgjärve külas. Ta õppis Koke vallakoolis, Rõuge kihelkonnakoolis ja Võru 4. klassilise linnakooli lõputunnistusega läks 1912. aastal Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumi õppima  (ka tänasel ajal valivad paljud võrulased Treffneri gümnaasiumi – A.R).  1918.aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, et hiljem Võrru tagasi tulla ja notarina tegutseda.

Augustil oli komme endast piltpostkaarte teha ja see siis kodustele saata (internetti, facebooki, Skype ju toona ei olnud -A.R.) Tänane postkaart on kirjutatud 100 aastat tagasi, nimelt on kiri Tartust teele pandud 17.oktoobril 1917.aastal.

Kallid kodused! Saadan teile ka ühe pildi, kus ennast härmoonikuga üles võtsin. Ootan Peetrit igatsusega Tartu. Liha on ka juba otsas, nii, et nüüd paastuda tuleb. Kui aega saad kallis Peeter siis sõida. Koolis läheb hästi. Käin pühapäeviti apteegis edasi. Põhjamaalt sain ka mõne päeva eest kirja. Liide olevat juba mehele läinud, esimesel oktoobril oli laulatus, mees olevat eestlane, Viitina vallast pärit ja saavat 400 rubla kuu- mehhaaniker. Kõik elu läheb Tartus harilikult, nii et ühtegi ärevust ei ole. Loodame, et see talv rahulikult mööda läheb. Jään Peetrit igatsusega ootama!

Teid kõiki südamest tervitades  AUGUST.

Ei ole midagi uut siin ilmas, eluolu on muutunud paremaks aga õpilaste mured ja igatsused oleks nagu täna kirja pandud.

 

 

 

 

Rändtsirkus Medrano Võrus

 

 

2.- 4. mail 1930.aastal peatus Võrus Medrano tsirkus Viinist. Võru turuplatsile pandi üles 4 -mastiline hiigeltelk. Tsirkus meelitas uskumatult palju rahvast, Võru linnarahvastik kasvas lausa kolm korda. 6000 elanikuga Võrus müüs tsirkus ära 18000 piletit. Sarnane suur rahvahulga osavõtt üllatas kõiki täielikult. Maalt tuli inimesi jala, ratastega, hobustega. Isegi kaugemad maakonna vallad olid esindatud.  Linn kubises inimestest ja enamik maakonna autodest vedas inimesi linna. Päevas oli kaks etendust, lastele ja sõjaväelastele olid odavamad piletid. Reedeõhtune etendus hilines väheke, sest pealtvaatajaid oli alla tuhande ja neljandik tsirkusetelgist oli tühi. Laupäeva lõunasele etendusele  oli tung aga ennenägematu. Koole oli igast maakonna nurgast kokku tulnud ja tsirkusetelk oli viimse võimaluseni täis. Pühapäeval anti kavatsetud kahe etenduse asemele ka kolmas ja kõik täismajale. Piletikassade juures olid pikad järjekorrad  ja vahel tuli pileteid oodata lausa mitu tundi.

Kuigi eeskava oli kogu aeg üks ja sama, leidus siiski inimesi, kes käisid mitu korda etendust vaatamas. Tsirkusega jäädi rahule, kuid kaasas olnud loomanäitust peeti kehvapoolseks. Võrust läks tsirkus edasi Tartusse, sealt Tallinna, Soome ja Rootsi. 1931.aastal tuli tsirkus tagasi Eestisse ja esines sedakorda Pärnus.

Omapärase loo tsirkuse „külastamisest“ on kirjutanud Krabilt pärit Võru Õpetajate Seminari õpilane Julius Ungru ( hilisem tuntud kooliõpetaja) oma mälestusraamatus “Paganamaa mehe mälestusi“ Võru 1996 . “Võru Seminari ees oli turuplats. Just sinna löödigi üles tsirkus „Medrano“ neljamastiline puldanist telk. Terve väljak oli riidest maja täis. Meie, koolipoisid, igatsesime tsirkust. Lõvi möirgamine ajas meil vere keema. Taskupõhjas aga piletiraha polnud. Käisime tsirkuse väravas sisselaskmist palumas. Lubasime koristustööd teha. Uksevalvur  lausus: “Tooge üks kass, siis lasen teid sisse!“ Jooksime Tamula kaldale ja hakkasime järveäärseid hoove kammima. Lõvi hääl, mis üle linna kaikus, oli kõik kassid peitu ajanud. Tervel kilomeetripikkusel maa-alal ei leidnud me ühtegi.  Lõpuks ometi nägime spordiplatsi lähedal puuriidal magamas suurt kassi. Ta oli nii laisk, et ei viitsinud eest ära minna. Võru kirikuaia ääres silusime kassi karva hästi siledaks, et uksevalvurile rohkem meeldida. Ei tea, miks lõvi laskis just nüüd suure möirge lendu. Sel hetkel lõi kass küüned mulle kätte, rabas nagu terasvedru end lahti ja otsemaid kõrge puu otsa. Istus seal kõrgel oksal, kaks silma põlemas peas. Raske südamega vaatasime üles. Seal nad hiilgasid – meie kaks „tsirkusepääset“.”

Tsirkus tõi kaasa ka väikesse skandaalimaitselise loo, nimelt kaks Võru tütarlast lahkusid ühes tsirkuseartistidega, kellega oli õnnestunud kolme siinviibitud päeva jooksul sõprussidemed luua. Nii lubas Narvast pärit tsirkusemontöör Artur Uustalu Võru tütarlapsele Emilie Hülgele muretseda koha  tsirkuses ja tõotas igavest armastust. Tartus sobis nende vahekord hästi, kuid Tallinnas ei andnud kavaler enam tüdrukule raha  ja peagi leiti viletsasse olukorda jäetud tüdruk Tallinnas Moskva võõrastemajas silmus kaelas. Õnneks suutsid  arstid ta elule turgutada. Teise tütarlapse käekäigu kohta andmed puuduvad.

Sellised olid siis lood Medrano tsirkuse külaskäiguga Võrru.

 

 

 Suvine kooliveerand

 

Minu kooliaastatel (1970. aastad) oli ka suviti koolitöö, küll mitte õpikute taga vaid looduses – kooliaias. Igale klassile oli kinnistatud oma peenramaa, marjapõõsas või viljapuu ja siis vastutava õpetaja saatel tuli selle eest hoolitseda ja ka saak korjata. Eks ta omamoodi tüütus oli, aga vaheldust pakkus, sai teistega kokku ja ikka oli hea vaadata oma kätetöö vilja.

Kuigi toona oli ka õpilasmalev olemas, siis maalastel sinna suurt asja ei olnud, kodus ootasid oma tööd  heinategemine, kapsamaa, loomad jms. ja eks taskuraha sai teenitud ka majandis tööd tehes.

Tänane foto on pärit 15. augustist 1956. aastal, kui Ahja Keskkooli õpilased, noorte naturalistide ringi liikmed, 4. klassi õpilane Leili Pärnamets, 9 klassi õpilane Helju Ojamaa ja 7. klassi õpilased Laine Pärnamets ning Helgi Ojamaa bioloogiaõpetaja Liidia Kaldmaa juhatusel kooliaias punaseid sõstraid korjavad.  See Erich Normani tehtud foto ilmus ajalehes „Nõukogude Õpetaja“ töökasvatuse rubriigis.

 

Linakasvatus, majandite boonus

 

Vana – Võromaa esimene rikkus tuli linakasvatamisest ja linatöötlemisest. Võru linnas oli mitmeid linakaupmehi, kes maameeste saagi rahaks tegid. Pole ka imestada, et Võrumaal hakati tunduvalt varem kui mujal Eestis talusid tagasi ostma, sest linakasvatus tõi kenasti sisse.

Linakasvatus ja töötlemine olid kaua aega ka meie kandi majandite üheks heaks tuluallikaks ja Võrus oli oma linakombinaatki.

Tänane foto on tehtud Räpina rajoonis. Orava MTJ (masin-traktori jaam) linakombain lina kitkumas „Kuldvihu“ kolhoosi 4. põllundusbrigaadi linapõllul 28.augustil 1955.aastal. See V. Nutti poolt tehtud foto sai loa avaldamiseks ajalehes  „Sotsialistlik Räpina“ järgmise tekstiga: Räpina rajooni kolhoosidele annab suurt sissetulekut linakasvatus. Mitmed kolhoosid, kes hooldasid linapõldu eeskujulikult, said linaseemne ja -varte müügist oma põhilise rahalise tulu.  Nii saadi „Kuldvihu“ kolhoosis möödunud aastal linakasvatusest 35000 rubla. Tänavu on kolhoosil linapinda laiendatud  64,5 hektarini, kusjuures linakasvatusest loodetakse saada 500000-600000 rubla tulu. Hiljuti alustati lina valikkoristust.

Foto on muuseumi fondi saadud ajalehe toimetusest ja on lehes avaldamiseks tugevasti retušeeritud.

 

Rahvaluule suurkoguja Jaan Sandra Vastseliinast

 

Jaan Sandra (kodanikunimi Sander) oli üks neist, kes vastas ajalehes „Olewik“ 1888.aastal Jakob Hurda artiklis „Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele“ esitatud üleskutsele, koguda toona veel inimeste mälus alles olevat rahvapärimust.

Kohaliku elaniku ja edumeelse inimesena teadis Sandra hästi kui rikkad on Vastseliina kihelkond ja naabruses asuv Setumaa rahvapärimuse poolest ja nii hakkaski ta koguma kohalikku vaimuvara ja pärimust. Juba oma esimese väikesemahulise saadetise eest sai autor õpetatud mehelt tunnustamist ja  kogumistöö jätkus suure innuga. Oma õnnelikumaks tunniks pidas Jaan Sandra  dr. Hurda külaskäiku  Sandra kodutallu 1903.aastal  ja temast kujunes Hurda kõige viljakam koguja ja kirjasaatja.

Jaan Sandra sündis 28.augustil 1862.aastal Rõuge kihelkonnas kuid peagi sai tema elukohaks Vastseliina vald. Ta omandas koolihariduse, mis piirdus tolleaegsete nõuete kohaselt lugemise, kirjutamise ja laulmise õppimisega, kohalikus  Tsäpsi algkoolis. Rohkemaks polnud „kehvade“ vanemate lapsel võimalust.  Kogu õppetöö toimus võru murdes ja enamik võrukeelset kirjandust oligi vaimulik. Hiljem sai Jaan Sandrast rätsep, kes rändas talust tallu ja külast külla, tehes valgel ajal õmblustööd kuid  pimedatel õhtutundidel kuulas suure huviga külarahva jutte ning jälgis kohalikku kombestikku.

Tänu Jaan Sandra tööle oleme suure hulga talletatud vaimuvara võrra rikkamad. Tema üle 20 aasta kestnud töö, kus 8000 kirjapoognat peent kirja on kirjutatud ilma ühegi tasuta, välja arvatud „suleraha“, mida Jakob Hurt oma taskust andis.  Venemaa Geograafia Selts tunnustas tema tööd suure hõberahaga kaelaskandmiseks.

Vanavara korjamise kõrval väärib suurt tunnustust ka tema kaastöö ajalehtedele, kusjuures ta oli ligi 15 aastat „Ristirahwa Pühapäewalehe“  tegevtoimetaja.

Jaan Sandra on öelnud: “Olen oma väikese haridusega püüdnud väheke kaasa aidata, et meie Eesti rahva elusse ajajärk tõuseks, kus valgus pimedusest võitu saaks.“

Jaan Sandra suri 20.oktoobril 1925.aastal ja on maetud Vastseliina kalmistule.

Tänane foto on Joosep Aaderi poolt tehtud 26.augustil 1984.aastal kui Seto leelotajad, kodu-uurijad ja raamatusõbrad  avavad rahvaluulekoguja Jaan Sandra mälestuskivi tema kodutalus  Kapstojal .

Lisaks foto – Rahvaluulekoguja Jaan Sandra /internetist/.

 

Esimene sotsialistliku sektori põllumajanduslik näitus Võrus 1949.a.

 

 Võrumaa oli eesrindlik maakond põllumajandusnäituste korraldamisel. Esimene sõjajärgne näitus Võrus korraldati 1946.a., järgnevatel aastatel toimus näitusi juba ka teistes piirkondades. Kuni 1949.aastani toimusid näitused 1947. aastal kinnitatud juhendite järgi. Kui seni võisid näitusest osa võtta  ka „töötavad talupojad“ ehk talupidajad, siis uue juhendi järgi olukord muutus – esinemisõigus näitustel anti üksnes põllumajandusministeeriumi poolt kinnitatud juhendi alusel, milles olid loetletud näitusekandidaadid  ja kehtestatud osavõtu tingimused. Kinnitati juhendikohased diplomid  I-III kohale tulnutele, endisi kiituskirju ja esemelisi auhindu  ei lubatud enam kasutada.

Määrati kindlaks näitustel väljapandavad osakonnad: põllundus, loomakasvatus, aiandus, mesindus, maaparandus, taimehaiguste ja kahjurite tõrje, põllumajanduse mehhaniseerimine ja elektrifitseerimine ning käsitöö. Eraldi väljapanek oli üldosakonnalt, kus diagrammide, skeemide ja fotode  abil tuli (pidi!) valla majanduslike ja looduslike andmete kõrval kindlasti käsitleda ka teemat “MIDA  ANDIS NÕUKOGUDE KORD TÖÖTAVALE TALURAHVALE!“.

Näitused toimusid tavaliselt sügiseti septembris-oktoobris ja igast näitusest jäi mälestuseks fotoalbum, mis nüüdseks on koha leidnud muuseumi kogudes.

Tänane foto koos juurdekuuluva infoga ongi pärit albumist „Esimene sotsialistliku sektori põllumajanduslik näitus Võrus 1949.a. Võru I MTK ( mittetäieliku keskkooli ) ruumes. See oli näitus uute reeglite järgi. Näituse kohustuslikuks osaks oli ka töökangelaste kogemuste jagamine ja parimate väljatoomine kuigi parimaks saamine oli omamoodi vägitükk .  Eriti kõrgeid saavutusi nõuti tööeesrindlastelt. Kui kolhooside piimatoodangus piisas I auhinna saamiseks ühe lehma kohta aastas hollandi-friisi tõu puhul 3000 kg, punase tõu puhul 2900 kg ja maatõu puhul 2300 kg-st, siis tublimad lüpsjad pidid oma hoolealustelt saama toodangut vastavalt 3600, 3400 ja 2700 kg aastas  ja eks siin kulus nn “abiliste“ abi ära.

Järgnevatel aastatel hakkas näituste korraldamine vaibuma. Majandid ja maakonnad ei jõudnud enam vajalikke tingimusi täita, vaatajaskonna huvi vähenes ja puudus oli ka näitusekohtadest.

 

Oma püünega ringreisile…

 Tänasel vanal fotol on jäädvustatud Võru Maakondliku Kultuurimaja estraadiorkester Hendrik Juurikase juhatusel esinemas 1947. aasta suvel  Antsla piirkonnas esimese ühismajandi töötajatele.  Väljas esinemistel oli orkestril kaasas transpordiks kohandatud pianiino ja auto kastist kujundati lühikese ajaga lava esinejatele. Pildil oleva veomasina Opel-Blitz tõi Aleksander Krull orkestrile, kes tegutses  sel ajal isemajandava  kollektiivina, 1947. aasta veebruaris  sõjatrofeede laost Köningsbergi lähistelt Istenburgist.  Sama aasta aprillist, mil orkester läks Võru Maakonna Kultuurimaja  alluvusse ja Aleksander Krullist sai selle asutuse direktor, oli Võru kultuurimaja  vabariigi esimene kultuuriasutus, kellel oli oma auto.

Aleksander Krull mängis orkestris akordioni, esines ka soolopaladega ja oli orkestri konferansjeeks. Käesolev foto ongi tehtud A. Krulli poolt (tema akordion on Võrumaa muuseumi kogudes ja fotol näha all paremas nurgas).

Pildil on pillimeeste ees embleem „KKK“, millel on ka oma saamislugu. Nimelt Võru Gümnaasiumi päevil 1940.aastal moodustas Aleksander Krull meeleolumuusika trio  „KKK“ – Koemets, Krull ja Kasak.  Hiljem kollektiiv laienes ja  jätkas tööd väikese orkestrina kuid logo oli kasutusel 1950.aastate alguseni ja ka   liikuv lavaauto teenindas orkestrit veel paar aastat.

Alates 25.augustist 1944.aastast  tegutseti „Kandle“ teatri juures estraadiorkestrina. Antslas  esinemise foto tagaküljel on nimeliselt märgitud Aleksander Krull, Rein Lainemäe, Helmut Käsper ja Villu Kanger. Kes olid teised pillimehed?

 

Koolmeister Jaan Wahtra

 

Mõni aeg tagasi, 23. mail, oli Jaan Wahtra 135. sünniaastapäev ja sel puhul meenutame tema koolmeistri aastaid.

Peale Räpina kihelkonnakooli lõpetamist tahtis Jaan Wahtra omandada kooliõpetaja kutset ja selleks plaanis ta minna õppima Jõhvi Gümnaasiumi juures tegutsevasse õpetajate ettevalmistusklassi, kuid majanduslikud tingimused ei võimaldanud seda. Ei jäänudki muud üle kui tuli asuda 1900. aastal ametisse Meeksi vallakirjutaja abina. Kantseleiametniku töö aga ei olnud meeltmööda ja õnneliku juhuse tõttu õnnestus tal saada kutseta õpetaja koht  Meeksi-Parapalu koolis, kus Jaan töötas 1901-1902.aastal. 1902.aastal sai ta kutseta õpetajana tööle  Peri-Metste vallakooli, kus töötas seitse aastat. (Peri-Metste kool töötas aastatel 1766-1924). Koolis oli ametis üks koolmeister, kool ise oli kolmeklassiline ja õpilaste arv oli stabiilselt 30 ümber.

Tänasel fotol ongi koolmeister Jaan Wahtra oma viimase tööaasta kevadel  vallakooli lõpetava 12  tütarlapsega. Kui pilti lähemalt uurida, siis on näha lastel koolivormi meenutav rõivastus (toona soovitati ilukraega tumedamat kleiti või kostüümi) ja õpetajate ja lõpetajate pilgud on suunatud lootusrikkalt tulevikku.

Jaan Wahtral õnnestus õpetajakutse omandada Peterburis  ja edaspidi töötas ta  joonistamise- ja maaliõpetajana. Ühe tema õpilase Albert Ivaski mälestuste järgi arvas  Jaan Wahtra, et kooliõpilased on kõik  väikesed Raffaelid, kellest tema suudab teha suured kunstnikud. Selles suhtes oli ta parandamatu optimist. Kui  Wahtra vaatas kehvemapoolse õpilase tööd, tõmbas ta paar-kolm joont juurde, tõstis paberilehe kõrgele üles ja ütles: “Vaadake, joonistab nagu kunstnik!“ Halba tööd Wahtra silmis klassis ei olnudki.

Kuigi me teame Jaan Wahtrat rohkem kirjaniku, ajakirjaniku ja kunstnikuna, siis tegelikult on ta suurema osa oma elust tegelenud õpetajatööga. Õpetajastaaži on kokku  25 aastat, neist 9 aastat  Põlvamaal, 6 aastat Võru  Tütarlaste Gümnaasiumis ja Võru Õpetajate Seminaris ning 10 aastat Tartu koolides millest seitse aastat  Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“.

 

Traktorit võis poest osta…

Tänapäeval ei üllata sellise uudisega enam kedagi, sest igaüks võib osta traktori koos inventariga, peaasi, et raha oleks olemas või pank laenu annaks. Traktorit võid valida  ja proovida ja kui soovi on, siis võid lausa iga töö jaoks eraldi traktori osta.

Kuid aastaid tagasi oli see vaid suur unistus või vedamine. Masina sai soetada vaid majand kelle saagid olid suured ja kes oli esirinnas sotsialistlikus võistluses (milline ebavõrdsus, katsu ilma masinata suuri saake saada!). Pidid olema heas nimekirjas, et saada preemiana traktori ostuluba.

Tänasel Olesk Ronaldi poolt 1956.aastal tehtud fotol ongi kajastatud üks selline „õnnelik moment“. Foto juurde veel selgituseks, et  fotot  koos allkirjaga ajakirjanduses avaldada, tuli saada luba GLAVLIT-ilt (1922.aastal Nõukogude Venemaal asutatud ametlik tsensuuri ja riigisaladuse kaitse organ). Kui Glavlit oli foto avaldamiskõlbulikuks tunnistanud pandi foto taha vastav tempel ja  anti luba läbi ETA (Eesti Telegraafi Agentuur) fotokroonika ajakirjanduses avaldamiseks ( isegi kohalikes või majandite omas ajalehes ei tohtinud ilma loata fotot avaldada). See foto sai loa ilmumiseks järgmise tekstiga:

„Vastseliina Tarbijate Kooperatiivi saabus müügile Harkovi traktoritehase poolt välja lastud viis uut tüüpi vaheltharimistraktorit DT-14

koos vastava haakeinventariga. Pildil „Julguse“  kolhoosi esimees Endel Tigasson (paremalt teine) ja kolhoosi autojuht V. Kalluste  (vasakult esimene) tutvumas uute traktoritega. Paremal seisab kooperatiivi raskekaupade lao juhataja R. Alliksoo ning keskel kooperatiivi kaubandusala juhataja V. Heinsoo.“

(„Julguse“ kolhoos moodustus Missomaal kolhoosidest „Tee Kommunismile“/esimees Jaan Irbe/ , „Tõusu Tee“ /esimees Endel Tuvi/ ja „Kõrgessaare“ /esimees Osvald Hollo/ – A.R.)

Erinevus tänapäevaga on ka see, et siis erilist valikuvõimalust ei olnud ja tuli võtta see, mida pakuti. Ainus võimalus oli  valida vähimate puudustega masin.

 

 

 

 Võrumaal on haiglaravi antud ligi kakssada aastat

 

Esmakordselt on Võru linna haigemaja mainitud 10. aprillil 1824.aastal, mil seal oli ravil kaks sõjaväelasest patsienti. Kus aga toonane haigemaja asus, seda me ei tea.

Küll aga võib kindlalt väita, et haiglaravi on siin jagatud juba 190 aastat, sest 1827. aastal  valmis Karja tänavas ühekordne hoone, kuhu 1833. aastal tuli linnaarstina tööle Fr. R. Kreutzwald. 1909.aastal ehitati majale ka teine korrus.

Linnaarst doktor Rudolf  Piho eestvõttel alustati  oma aja moodsaima  haiglahoone ehitamist, mis avati 1.aprillil 1933.aastal ja nii  kujunes välja 2 hoonest koosnev haiglakompleks, mis pakkus võrulastele  haiglaabi  15. maini 1982.aastal. Seejärel kolis haigla uude hoonesse  Meegomäe mändide all.

Haiglate töörütmi on mõjutanud sõjad, nii tuli 1850.aastate Krimmi sõdade ajal mitmeid hooneid  siia saabunud haavatute raviks kasutada ja ka Eesti Vabadussõja ajal  1918-1920.aastail töötas Võrus  praeguse Võru Gümnaasiumi hoones  Eesti Punase Risti  Võru osakonna haigla, mille peaarstiks oli kapten doktor Rudolf Piho, kes selle haiglaelu korraldamise eest pälvis I liigi 3 järgu Vabadusristi. Haigla laatsaretis oli  43 voodikohta, kus said esmaabi ja vajalikku ravi Vabadussõja lahingutes kannatada saanud sõjaväelased, raskemate vigastustega patsiendid  viidi ravile Tartusse.

Tänasel Jaan Niiluse 1919.aastal tehtud fotol ongi näha Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla sisevaade haavatute, õdede ja tagaplaanil 3.rügemendi  vanemarsti doktor Rudolf Pihoga.

Vana-Võromaa kultuurikoja muuseumisaalis  on väljas  Võrumaa haiglaravi 190.aastapäeva näitus, kus  on võimalik  näha milliseid arstiriistu ja vahendeid on kasutatud Võru vanas ja uues  haiglas. Näitus jääb avatuks 15. maini.

 

 

Kodutütred

 

19.jaanuaril 1932.aastal loodi Kaitseliidu vabatahtlik eriorganisatsioon „Kodutütred“, mille eesmärgiks oli kasvatada noortes isamaalist meelsust ja valmisolekut kaitsta oma riigi iseseisvust. Kodutütarde ridadesse võisid kuuluda 8-18 aastased tütarlapsed. Kodutütarde pühalik tõotus : „ Tahan olla korralik ja aus, armastada oma kodu- ja isamaad, aidata ligimist ja jääda ustavaks kodutütarde põhimõtetele ja seadustele“ kajastaski organisatsiooni eesmärke. Ühistegevuse eesmärgiks oli valmistada noori ette naise ja ema ülesannete täitmiseks. Korraldati koondusi ja kursusi,  näitusi ja pidusid, ekskursioone ja suvelaagreid, anti välja trükiseid ja tehti palju praktilisi töid. Kodutütreid ühendavaks jõuks oli oma vorm, eraldusmärgid, lipp ja kõigil rahvuslikel üritustel ja pidupäevadel  (nagu ka tänasel päeval) oldi väljas  oma vormis ja lipuga.

80 aastat tagasi oli kodutütarde meelistegevuseks kodukaunistamise ja aiatöö võistlustel osalemine  ja Võrumaa kodutütred on läbi aegade olnud edukad  suvelaagrites osalejad. Eriti paistsid  silma Võru linnaümbruse (Võrusoo ja Kubija kandi noored)  ja Rõuge kandi kodutütred.

Tänasel vanal fotol on Rõuge fotograaf Jaan Tootsen jäädvustanud Rõuge kooli kodutütred 1937.aasta kevadel.

Esireas vasakult istuvad Liisi Kirch (Janter)  ja Helju Põder (Teder)

II reas põlvili Imbi Kõiv, Eha Hiiemets, Lehte Vähi, Evi Kõiv (Talmar)  ja Eha Kull

III reas  Arlenda Lett, Valli Kõiv, Siiri Saaremaa (Siska) Helju Kenn (Mõlder), Nati Kirch ja Hirlanda Saluorg

IV reas Linda Märdin, Eha Peterson, õpetaja ja rühmajuht Viire Maalberg ja Salme Kroon.

 

 

 Rõuge haridusloost ajal kui kirikuõpetaja hoolis haridusest ja Rõugest kujunes tähtis hariduskeskus

 

Praegusel ajal on arutluse all koolielu korraldamise küsimused ja uued suunad, nii oli see ka palju aastaid tagasi…

Rõuge hariduselu (algas juba 1688.aastal) edasiviimisel on olnud suur tähtsus kõigil Rõuge kogudust teeninud pastoritel ja ümbruskonna mõisaomanikel. Rõuge poiste kihelkonnakool alustas õppetööd 1846.aasta detsembris õlgkatusega  elumaja ruumides 25 õpilasega. Mõni aasta hiljem valmisid kihelkonnakoolile uued ruumid leerimaja juurdeehitusena ja 19.oktoobril 1883.aastal õnnistati sisse uus, praeguseni töötav telliskivist koolihoone. Kihelkonnakooli õppekavas olid järgnevad õppeained: lugemine, kirjutamine, usuõpetus ja ilus kirikulaul ning rehkendamine. Rõhutati, et õpetuses tuleb panna pearõhk kristlikule eluviisile, isamaa-armastusele ja sooviti, et kool peab õpetama õpilasi oma mõtteid nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendama.

1860.aastal viidi katseliselt vabatahtlikkuse alusel sisse saksa keele õpetus ja see edenes nii edukalt, et siin saadud haridus võimaldas sisse saada Tartu Õpetajate Seminari. Keeleõpetus oli saavutanud sellise taseme, et siia tuldigi õppima keeleoskuse saamiseks õpetajate seminari astumiseks.

1872.aasta Rõuge kihelkonna koolikonvendil Rõuge kirikumõisas (vaata fotot) kuulutati saksa keel alamas astmes õppeaineks, ülemas astmes aga õppekeeleks. Kuigi 1884.a. saksa keel keelustati ja õppekeeleks sai vene keel, säilis kooli populaarsus  ja siia tuldi haridust nõutama Irboskast, Ostrovast, Põhja-Tartumaalt ja isegi Riiast. Siia kõlbakski hästi ka tänane Rõuge tunnuslause Trehvämi Rõugõn.

Fotol Rõuge kihelkonnakoolide koolmeistrid 1872.aastal koolikonvendil Rõuge kirikumõisas. Esireas keskel Rõuge koguduse õpetaja, pastor Friedrich August Hollmann, pärastine Tartu Õpetajate Seminari juhataja.

Trehvämi Rõugõn!

 

Nukupolikliinik Võru linnas

 

 

 

Kui praegusel ajal on paljude eestlaste üheks peamiseks mureks oma lemmiklooma käekäik ja tervis (nende elujärje parandamiseks on avatud spetsiaalsed lemmikloomade poed, – polikliinikud ja varjupaigad), siis aastaid tagasi see nii moes ei olnud ja tähtsuselt olid esikohal lapsed ja pere.

Käesoleval laste- ja noortekultuuri aastal on tore meelde tuletada, et kunagi oli Võru linnas omaette asutus laste mänguasjade tervise eest hoolitsemiseks. Nimelt avati 1964.aastal ETKVL kaupluse „Juveel“ (Kreutzwaldi t. 34) teisel korrusel teeninduskombinaadi „Tamula“ nukupolikliinik, kus parandati laste mänguasju.  Samal korrusel asusid veel ka sukasilmade ülesvõtmise ja plastikaatmantlite paranduse töökojad.

 

 

 

Kuna 1960.aastatel oli mänguasju vähe ja nad olid kallid, siis oli kurbust palju kui laste lemmiklelud katki läksid. Siin ulatas oma abistava käe nukupolikliinik ja nagu pildil näha on parandab nukuarst Elviira Urbanik parasjagu peavigastuse saanud nukku. Samuti parandati  nuku- riideid, tehti korda autod, karud ja muudki mänguasjad.

Huvitav on märkida, et selle maja teisel korrusel asus Esimese Eesti ajal fotograaf Gustav Zoppa ateljee.  Majaomanikul, hr. Toonekurel, oli kavatsus ehitada majale ka kolmas korrus aga kahjuks jäi see tegemata. 1951-1964. aastail töötas samas majas  fotograaf Gothard Russ.

Praegu on muuseumi põhiekspositsiooni ajutiste näituste stendis väljas lasteaastale pühendatud näitus „Mina ka!“, kus on väljas ka vanema aja mänguasju ja eks mõnelegi külastajale  pakub see kindlasti äratundmisrõõmu, mõnele uusi avastusi. Ootame külla ja kui on mälestusi ja ka omaaegseid mänguasju, siis jagage seda ka meiega.

Pupikliinik Võro liinan

 

 

 Ka raamatule oli järjekord!

Tänapäeval ei kujuta enam ette, et ühe raamatu ostmiseks tuleb seista mitmeid tunde  järjekorras, viia 20 kg vanapaberit või osta koos soovitud raamatuga lisaks  vähemalt 1-2 eksemplari poliitilist kirjandust ( põhiliselt kongresside materjalid jms). Aga nii on olnud ja mitte kaua tagasi…

Tänasel fotol on kujutatud õpilaste teatmeteose ENEKE-se saba Lenini  (praeguse Jüri)  tänaval pangamaja nurgast raamatupoeni (praeguse Leeri lillepoe peasissekäigu juurde)  1983.a. märtsis.  Õpilaste teatmetoes ENEKE  oli  põhiliselt V-VIII klassi õpilastele mõeldud neljaköiteline universaalne teatmeteos (ilmus aastatel 1982-1986)  ja kokku tuli nelja köite eest välja käia 19 rubla. Köidetesse mahtus  9200 artiklit ja 2100 pilti  (illustratsioonid, pildid olid selged ja oma aja kohta üllatavalt head).

ENEKE- se ostmine toimus järjekorra alusel,  kõigepealt lasti kauplusesse sõjaveteranid  ja kui need olid oma ostu sooritanud, siis jõudis järjekord tavainimesteni. Järjekorda tuldi juba öösel kella kolme paiku. Ettevõtlikumad inimesed võtsid mitmesse kohta järjekorra ja kui esimene raamat käes, prooviti teinegi kord. Lisaraamatu sai ju maha müüa. Koos raamatuga anti ka talong, mille alusel sai välja osta ka järgnevad köited.

Minu kodus on see kogumik tänu sõjaveteranist äiale. Kohtla-Järvel oli omamoodi demokraatia: teenindati reegli järgi üks sõjaveteran  viis tavainimest, üks  sõjaveteran  viis tavainimest jne. jne. Omal ajal oli ENEKE-se omamine omamoodi staatuse märk, vajadus oli tihti teisejärguline – kuigi kasutamisel selgus peagi raamatu tõhusus ja vajalikkus. Tänapäeval ei pea isegi voodist tõusma,    et raamat koju saada, vajuta ainult arvutiklahvile ja mõne aja pärast ongi raamat kodus.

Pildi esimese köite ostujärjekorrast on teinud Albert Ivask. Foto on pärit tema koostatud albumist „Kaunis kodulinn“.

 

 

 

Telefoniline jutuajamine „ Maailma Kristjaniga“  –

lugu on kirja pandud 1937.a. kohalikku ajalehte “Elu” sirvides:

19.veebruaril 1937, aasta pärast olümpiavõite Berliinis,  võeti Võru poolt telefoni teel ühendust „Maailma Kristjaniga“ ehk Kristjan Palusaluga.

Võru keskjaam, palun Tallinn 426-52.

Helistan! Mõni hetk hiljem vastabki keskjaam Tallinnas.

Palun härra Palusalut.

Ühendan Teid korrapidajaga   ja varsti ongi kahekordne olümpiavõitja telefoni juures.

Siin ajaleht „Elu“ Võrus. Tere jõudu, härra Palusalu!

Tere,tere, jõudu tarvis!

Kas täna läheb Võrru-sõiduks lahti!?

Seda küll!

Kas olete Võrus varem käinud?

Ei ole veel nii kaugele jõudnud.

Olete Võru sportlastega varem kokku puutunud?

Mõnega ikka olen, näiteks teie Rätsepaga.

Kuidas praegu Teil on ka tervisega lugu?

Tervis on hea ja võistelda võib.

Veel kinnitab „Maailma Kristjan“, et 1/2 12 istuvad nad Tallinnas koos Luhaäärega rongile ja homme on mõlemad Võrus.  Soovime head reisi ja nägemist Võrus, et siin võrulased võiksid suruda mõlemate kätt. Meie lühike telefoniline intervjuu on lõppenud

Siia võib lisada, et järgmisel päeval toimus Kandles Võru spordiseltsi „Wambola“ korraldusel maadlusvõistlus „Wambola“ ja Läti Armija Spordiseltsi vahel, mille lätlased võitsid 5:2,  kus Palusalu esindas võrulaste värve  ja seljatas lätlase, teise võidupunkti tõi seesama Rätsep, kes seljatas oma lätlasest vastase kaks korda. Kristjan Palusalu tegi teise matši võrulase Mangoga, seljavõidu sai muidugi Palusalu. Arnold Luhaäär demonstreeris oma tõstjaoskusi ja saavutas kolme tõstega 362,5 kilo. Talle sekundeerisid vapralt võrulased Tiganik ja Tänna.

Olümpiavõitjaid tervitasid Maavalitsuse esimees härra Kohver, „Wambola“ spordiseltsi esimees kapten Puusepp ja lilli andsid üle prouad Weske ja Puusepp.

 

Katust on vaja…

Laastud on olnud Eestis enamlevinud puidust katusematerjal, nii võime tänapäevalgi avastada vananeva eterniitkatuse alt just laastu- või pilpakatuseid. Katuselaastud on ajalooliselt tuntud hiljemalt 18 sajandi lõpust. Laiemalt levisid need siiski 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Kõigepealt asendati seoses rehepeksumasina laiema levikuga õlgkatused Lõuna-Eestis, kus 1922.aastaks oli laastukatusega kaetud juba pooled hooned.

Katuselaastu materjalina olid kasutusel erinevad puuliigid, valiku esimeseks kriteeriumiks oli oksavaba ja kergesti töödeldav puit. Põhiliselt tehti katuselaast haava, kuuse ja männipuu pakkudest. Selleks lõigati  50 cm pakud, millest siis laastumasina abil löödi 3-4 mm paksused katuselaastud. Katuste katmisel arvestati, et laastu karvasem pool jääks väljapoole, nii et selle kiusuund jäi vihma puhul pärivett.

Eks siis talviti varuti vajalik puidumaterjal ja vähegi vabamal momendil löödi neist katuselaaste  ja vajadusel kaeti või parandati katuseid. Meile  lähim koht, kus saab ehtsat laastukatust vaadata, on Dr.Fr.R.Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi keldrikatus.

Tänasel Alfred Hollo tehtud fotol ongi jäädvustatud laastupakkude vedu Kõrgessaares Missomaal 2.jaanuaril 1949.aastal.

Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Vana Võrumaa muuseumid