Püsinäitusele lisandub veebruarikuus fotosein, kus piltide kaudu rullub lahti Võru linna ajaloolise krundi 100/101 lugu. Tegu on kohaga aadressil Kreutzwaldi tänav 16 / Katariina allee 11, kus asub muuseumihoone.

Krundi hoonestamise algus pole täpselt teada, ent kaudsed andmed viitavad, et mingi hoone võis sellel krundil olla juba 1787. aastal. Võru pastor Heinrich Eduard Struck (1838–1917, Võrus ametis 1870–1907) on oma pidukõnes „Zum Gedächtniss der Feier des 100 – jährigen Bestehens Werro´s“ (Dorpat, 1884) kirja pannud: „Vanimate teadete põhjal ehitati linna esimesed majad turuplatsi ümber ja piki Puiestee (nüüd Katariina allee) tänavat, kuhu kaupmehed elama asusid. See tänav lõppes suure kivihoonega, mille alusepanijaks oli Mõniste mõisnik, endine õuekohtu assessor H. G. von Kosküll ja kus ehitusettevõtja plaani kohaselt pidid oma asukoha leidma väikelinna võõrastemaja, ametiasutused ja koolid. /…/ Maja ehitamine vahepeal seiskus, kuid lõpetati Mustja paruni von Stackelbergi poolt, kes selle hiljem müüs Võru linnasekretärile ja hilisemale bürgermeistrile Carl August von Rothile. Viimane avas selles majas tütarlastekooli. 1805. aastal võttis selles majas oma koha sisse Wrangeli tütarlaste kõrgem kool pansioniga.“

Kõige kuulsam kool asus siin Heinrich Caspar Krümmeri (1796–1873) ajal. Krümmer oli Saksamaal Westfaalist Westhemmerdes sündinud ja hernhuutliku hariduse saanud õpetlane, kes 1825. aastal Eestisse jõudis. Ta alustas koduõpetajana, asutas siis eri Eesti paigus erakoole ning 1831. aastal pidas läbirääkimisi Mõniste mõisa omaniku härra von Koskülliga temale kuuluva klassitsistlikus stiilis kivihoone üle Võru linnas. Valiku tegemisel said otsustavaks ülikoolilinna lähedus, rahulik provintsimiljöö, koolimajaks sobiv ruumikas hoone. Endine omanik oli plaaninud ehitada hoone, kuhu mahuksid võõrastemaja, ametiasutused ja kool. 1832. aasta alguses tõi Krümmer oma kooli üle Võrru ja avas siin 19. jaanuaril 1832 poeglaste kooli-pansionaadi.

Võru kui koolilinna kuulsus ulatus üle Balti kubermangu piiride. Arvudena iseloomustab seda aega tõik, et 1859. aastal oli 1485 elanikuga linnas 40 koolmeistrit ja umbes 350 õpilast. Seega üle veerandi kõigist linnaelanikest tegeles õppimise ja õpetamisega.

Heinrich Krümmeri Võru I järgu poeglaste pansionaatkool kasvas järk-järgult ja alates 1845. aastast tegutses täieliku gümnaasiumikursusega ning andis õpilastele ettevalmistuse ülikooli astumiseks. Krümmer ise oli kooli direktor ja ülalpidaja 1849. aastani, siis loobus ta ametist õpetaja Hermann Hörchelmanni (1804–1865) kasuks. Aastatel 1862–1866 juhatas kooli endine ülemõpetaja Franz Sintenis (1835–1911). Seejärel sulges kool oma uksed lõplikult.

Selle kooli elust saab lugeda Krümmeri kooli õpetaja Heinrich Eisenschmidti 1860. aastal ilmunud mälestusteraamatust „Erinnerungen an der Krümmerschen Anstalt…“, mille tõlge eesti keelde ilmus Ene Kuuse vahendusel 2024. aastal Loomingu Raamatukogus:https://www.loominguraamatukogu.ee/3-heinrich-eisenschmidt-malestusi-krummeri-oppeasutusest-vorus/

Hiljem hoone omanikud vahetusid ning majas tegutsesid mitmed asutused. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli torniga hooneosas Hotel de Rossie. Majas tegutsesid saksa selts (Werroscher Geselligkeits-Verein), 1893–1899 ka laulu- ja mänguselts Kannel. Eesti Vabariigi ajal oli siin ohvitseride kasiino. Hoones on olnud ka raamatu- ja noodiäri, sõdurite laatsaret, 7. jalaväerügemendi staap, Võru politseivalitsus, Võru maakonnavalitsus ja kultuurimaja.

Vana hoone lammutati kahes järgus: 1967–68 Tartu tänava poolne osa ja 1975 hilissügisest kuni 1976 veebruarini Katariina allee poolne osa. Praegu asub siin Vana-Võromaa Kultuurikoda ja hoone teises tiivas Võru Spordikeskuse spordihoone.

 


Liitu uudiskirjaga

Iga kuu ilmuv Vana-Võromaa muuseumide uudiskiri.

    Soovin saada uudiskirja aadressile:

    Uudiste arhiiv

    Vaata ka

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid

    Videotutvustused

    Vana-Võromaa Kultuurikoda