Vaata ka
MITMEKIHILINE. Tekstiilipreemiad 2024
3 september, 2025
Tekstiilikunstnike näituse avamine toimub 12.09 kell 17.
Näitus on lahti kuni 26. oktoobrini.
Ühisnäitus MITMEKIHILINE tutvustab tänavu kevadel loomevaldkondade esindajatest koosneva žürii poolt valitud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemiate laureaatide loomingut. Galerii erinevates ruumides paiknev näitus moodustab mitmekülgse ja vastandliku koosluse, mis toob esile tekstiilikunsti mitmekülgseid võimalusi ja peegeldab erinevaid põlvkondi esindavate autorite käekirju. Näituse juhatab sisse Aasta noor tekstiilikunstnik Kristina Oja, kes toob vaatajani oma perekonna ajaloost inspireeritud kudumikollektsiooni ja selle edasiarendused. Väikeses saalis saab ülevaate elutööpreemia laureaadi Ludmilla Swarzcewskaja värvikirevast gobelääniloomingust. Galerii suures saalis on eksponeeritud Aasta tekstiilikunstnik 2024 Aune Taamali õhulised ja mitmekihilised teosed dialoogis žürii eripreemia pälvinud Ilja Uhlinovi valge gobelääniga.
Aasta tekstiilikunstnik Aune Taamal (1963) pälvis preemia mitmekülgse näitusetegevuse eest 2024. aastal. Kunstnik eksperimenteerib erinevate tekstiilsete materjalide ja tehnikatega, eelistades läbipaistvaid tekstuure, mis võimaldavad luua mitmekihilisi ruumilisi installatsioone. Ta on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (EKA) tekstiilikunsti erialal (1993) ja on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Stuudio 22 liige. Tema teoseid on läbi aastate esitletud arvukatel näitustel Eestis ja välismaal. Loominguga tegelemise kõrvalt on Aune Taamal alates 2012. aastast olnud Lühikese Jala Galerii (Tallinn) galerist.
Elutööpreemia laureaat Ludmilla Swarczewskaja (1949) on äratuntavalt omanäolise käekirjaga järjepidevalt aktiivne tekstiilikunstnik ning alates aastast 1998 Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige . Ta on õppinud Moskvas Kalinini nimelises Kunsttööstuskoolis ning Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (EKA) tekstiili ja moe erialal. Ludmilla Swarczewskaja on järjepidev ja väsimatu looja, kes ei jäta vahele ühtegi võimalust näitusel osalemiseks ja oma loomingu jagamiseks. Autor kujutab mõtteid loodusest, muusikast, poeesiast ja inimsuhetest, tõlkides need abstraktseteks gobeläänideks, kuid sageli eksponeerib koos vaipadega ka kollaažtehnikas kompositsioone. Ta on osalenud kümnetel näitusel nii Eestis kui ka Leedus, Poolas, Soomes, Itaalias ja Venemaal ning tema loomingut on erakogudes nii Eestis kui ka välismaal, aga ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning Eesti Näitlejate Liidus. Pärnu Spordihoonet kaunistab tema monumentaalne tekstiilipannoo „Atleetika”.
Aasta noor tekstiilikunstnik 2024 Kristina Oja (1999) pälvis preemia kirgliku suhtumise eest tekstiilikunsti ja masinkudumisse. Kristina Oja on õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiilidisaini erialal ja Tallinna Tööstushariduskeskuses rätsep-stilisti erialal ning täiendanud end València Kunsti- ja Disainikoolis (Escola d’Art i Superior de Disseny de València). Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja ERKI Moeshow´l ning pälvinud Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilitudengi stipendiumi.
Aasta tekstiiliteoseks valiti Ilja Uhlinovi (1991) gobelään “Tühjus” / “Void”, mis oli eksponeeritud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusel “Aasta värv on kirju” Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.
Ilja Uhlinov lõpetas 2017. aastal Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna ja on viimastel aastatel pühendunud gobelääniloomingule. Ilja Uhlinov: „See pilt tuli mulle unes: suur, puhas, lumivalge paberileht. See oli veatu ja igati täiuslik, nagu piiritu, tingimusteta usaldus. See kiirgas sõna otseses mõttes valgust ja armastust, harmooniat ja kõigi asjade ühtsust.”
Rohkem infot näitusel osalevate autorite ja teiste välja antud tunnustuste kohta leiab siit: https://www.tekstiilikunst.ee/tekstiilipreemiad-2024
Näituse korraldab Eesti Tekstiilikunstnike Liit koostöös Võrumaa Muuseumi galeriiga. Näituse kujundaja on Madis Liplap, graafiline kujundus Arabella Roosi. Näituse kuraator on Aet Ollisaar.
Näituse korraldamist toetab Eesti Kultuurkapital.
Kõik ei olegi must ja valge. Esimesed trükikojad Võrus
4 august, 2025
Muuseumi ajutisele näitusele on hoidlast välja toodud Võrumaa Muuseumi vanim Võrus tehtud trükis – laululeht „Põlwa Piibli pühha laulu. 1881“. Ilmavalgust nägi see Wilhelm David Schreiberi asutatud trükikojas, kus ta ligi kahe aasta jooksul andis välja Võru esimest ajalehte Werroscher Anzeiger.
Teise maailmasõja eel alustasid tegevust veel kuus trükikoda ja neist saab ülevaate Võrumaa Muuseumi püsinäitusesaalis avatud ajutisel näitusel „Esimesed trükikojad Võrus“. Näha saab värvikaid plakateid alates aastast 1900, raamatuid ja väiketrükiseid ning trükkimisel kasutatud tähti, klišeesid, trükiplaati ja trükipressi. Põnev on võrrelda Võru tekstiladujate kasutatud kirjastiile 1880ndatest 1930ndateni, alates gooti kirjast kuni veel tänagi värskena mõjuvate fontideni.
Aasta 1935 lõpuks oli Võru kolmest trükikojast suurim Täht 16 töölisega, Valter Pohlaku ettevõttes töötas 11 ja Samuel Songi juures neli töölist. 31 trükitöölisest 17 olid ladujad, kolm trükkijad, viis pealeladujad, kolm köitjad ja ülejäänud olid õpilased. Trükikodades oli viis kiir- ja neli bostonpressi ning kolm tiiglit, puudusid aga ladumismasinad. Esimene ladumismasin saadi alles 1950ndatel.
Pärast 1940. aasta suvel toimunud riigipööret natsionaliseeriti kõik kirjastus- ja trükiettevõtted. Nõukogude okupatsiooni ajaks jäi tegutsema vaid trükikoda Täht koos osakondadega rajoonikeskustes.
Aitäh Inga Kuljusele, kes lubas kasutada oma uurimust Võru trükitööstusest.
Näituse on koostanud Karin Tohvri.
Marko Mäetamme juubelinäitus „Teekond tundmatusse“
19 juuni, 2025
Võrumaa Muuseumis galeriis on Marko Mäetamme juubelinäitus „Teekond tundmatusse“. Näitus on avatud 12.07 kuni 7.09.
Marko Mäetamm on üks tuntumaid ja omanäolisemaid Eesti tänapäeva kunstnikke, kes oma loomingus keskendub pingetele isiklikes ja ühiskondlikes suhetes. Tema töödes põimuvad must huumor, iroonia ning sügavalt isiklikud lood, mis käsitlevad perekonda, võimu, vabadust ja kommunikatsiooni.
Võru näitusele on Mäetamm valinud oma kolmekümne tegevusaasta silmapaistvamad ja märgilisemad teosed, mis ühtlasi ilmestavad kõige paremini tema eri loomeperioode. Need tööd ulatuvad joonistustest ja maalidest kuni animatsiooni, video- ja installatsioonikunstini, koomiksist pisiplastikani, moodustades sageli terviklikke narratiivseid maailmu.
Näitust on tervikuks vormistama kutsutud tunnustatud maalikunstnik Kristi Kongi. Ta sekkub Mäetamme loomingusse oma värvikäsitluse ja ruumitunnetusega, luues omakorda omaette teose. Kahe tunnustatud ja hinnatud kunstniku ühislooming on terviklik ja põnev vaatamine.
Võrumaa ajalugu Mäetamme silme läbi
Osa väljapanekust sünnib ka Võrumaa Muuseumis kohapeal. Muuseumi peavarahoidja on andnud Mäetammele loa viia oma looming ka püsinäituse saali, et kujutada paikkonna ajalugu oma vaatepunktist ja suhestuda muuseumieksponaatidega. Mäetamm joonistab ja loob tekste, lähtudes Võrumaa ajaloo väljapanekust.
Installatsioon Võru linnaruumis
Mäetamme 2011. aasta teos „Postkaardid Pariisist“ andis inspiratsiooni luua ka Võrus Katariina allee pargipinkidele mõttemullid ja dialoogid. Nii saaks muuseumist algav näitus alleel jätku. Selle installatsiooniga soovib Marko Mäetamm tunnustada võrokeste keelt ja kultuuri. Pinkidele loodud mõttemullid väljendaksid kahe jalutaja vahelist vestlust, mõttepõrgatusi.
- Kon om tuu ilmanaba?
- Võro liin oma ilmanaba… (Aapo Ilvese laulust „Võro kiil“ inspireerituna)
Väljapanek jääb avatuks kuni 7. septembrini.
Marko Mäetamm (snd 1965 Viljandis) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (EKA) graafika ja vabade kunstide erialal ning täiendanud end Rootsi Kuninglikus Kunstiakadeemias.
Mäetamm on korraldanud arvukalt isikunäitusi ja osalenud grupinäitustel mitmel pool maailmas. Ta on esindanud Eestit Veneetsia biennaalil kaks korda: 2003. aastal (John Smithi pseudonüümi all, koos Kaido Olega) ja 2007. aastal. Tema loomingut on eksponeeritud mainekates galeriides ja muuseumides üle maailma, sealhulgas Londonis, Pariisis, Brüsselis ja Moskvas.
Ta on välja andnud ka raamatuid, nagu „Perekonnalood ja igasugused teised lood“ (2006), „Juubeliaasta“ (2018), „Vanaisa“ (2019), „Ükskord Tartus“ (2019) jne. Need sisaldavad päevikuvormis kirjeldusi kunstniku igapäevaelust, ilukirjanduslikke mõttemänge, illustratsioone jpm.
Silmapaistva loomingulise tegevuse eest on Mäetamm pälvinud hulgaliselt preemiaid ja teenetemärke, nende hulgas Kristjan Raua preemia (2000), riiklik kultuuripreemia (2010 ja 2019) ning Valgetähe V klassi teenetemärk (2008).
Näituse kujundaja Kristi Kongi
Graafiline disainer Taavi Oolberg
Video teostaja Hendrik Kaju
Installatsiooni teostaja ML Steel OÜ
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Võru linn
Toomas Kuusingu „Harilikud maailmad“
29 aprill, 2025
Alates 17. maist on avatud Toomas Kuusingu isikunäitus „Harilikud maailmad“, kus kunstnik esitleb oma viimaste aastate loomingut, milles on lavastatud meid ümbritsev reaalsus. Näitusel on väljas õlimaalid ja graafilised linoollõiked, Võrus eksponeeritakse neid esmakordselt. Näitus on avatud kuni 06. juulini.
„Maailmas, kus me elame, ei ole enam üldkehtivat tõde ega ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Reaalsuse ja fiktsiooni tasakaal on muutunud. Me elame hiiglaslikus pildis. Kunstnikul on üha vähem tarvis oma teosele sisu leiutada. Fiktsioon juba eksisteerib,“ ütleb kunstnik selgituseks.
Jüri Arrak lendab taevas, 2024
Toomas Kuusing on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. Alates 2002. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustega paljudes riikides, sealhulgas Saksamaal, Prantsusmaal, USA-s ja Lõuna-Koreas. Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogus, samuti mitmes välismaa kunstikogus. Ta on illustreerinud ka raamatuid, nende seas on näiteks võrukeelne „Kalevipoeg“, ja pälvinud kunstipreemiaid, näiteks sai 3. koha rahvusvahelisel Kaunase graafikabiennaalil 2023. aastal.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Võru linnavalitsus.
Johannes Luige isikunäitus “Mõeldes jõgedes”
25 märts, 2025
Väljapanekus „Mõeldes jõgedes“ uuritakse loomeprotsessi, keskendudes idee tekkimisele, selle arenemisele ja lõpuks vormumisele. Idee ei sünni vaakumis ega ilmuta end hetkega – see võtab kuju katsetuste, materjalidega töötamise ja otsingute käigus. Näituseruum on jaotatud eri etappideks: algus, protsess ja tulemus. Teosed ei ole isoleeritud, vaid suhestuvad omavahel, moodustades installatsiooni, kus piirid visandi ja valminud töö vahel hajuvad.
Näituse üks keskseid metafoore on idee kui tuli – see ei süti iseenesest, vaid vajab süüdet ja hapnikku, pidevat tööd ja suunamist. Samuti võib ideede tagaajamist võrrelda müütilise jahtimisega: ka idee ei ole alati kergesti tabatav ja võib protsessi käigus muutuda või kaduda. Küsimus pole ainult tulemuses, vaid ka selles, et loomeprotsess ise võib olla väärtuslik. Kas kunst on ainult lõpptulemus või ka protsess, mille kaudu see sünnib? Näitus julgustab vaatama loometööd tervikuna – mitte ainult valmis objektina, vaid kui dünaamilist süsteemi, mis areneb ja muutub.
Johannes Luik (1988) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuriosakonna ning omandanud Belgias LUCA kunstikoolis magistrikraadi kaunite kunstide erialal. 2018. ja 2019. aastal pälvis Luik noore skulptori preemia ja 2020. aastal tunnustati teda Adamson-Ericu stipendiumiga.
Ago Ruusi isikunäitus „Kutse“
12 veebruar, 2025
Näitus on Võrus avatud 8.veebruarist kuni 23. märtsini.
Mida kätkeb eneses kutse, mis meid valdab, kui alustame rännakut silmapiiri või mäeaheliku taha, et olla oma silmaga tunnistajaks millelegi tundmatule ja uuele? Sellele küsimusele püüabki filmimees Ago Ruus leida vastust oma fotoväljapanekuga „Kutse“.
Need fotod on võetud üles Arktika jääväljadel 75 aastat pärast baltisakslasest geoloogi ja polaaruurija Eduard von Tolli hukku. Siis juba kinostuudio Tallinnfilm korraldatud filmiekspeditsiooni käigus, mis viis paikadesse, kus Eduard von Toll saladuslikku Sannikovi maad otsides aastatel 1900–1902 rändas.
Toll oma kolme meeskonnaliikmega jäi ekspeditsioonil kadunuks. Tallinnfilmi uurimisreisi põhjal valmis aga film „Eduard Toll. Kiindumused” (1977), stsenaristiks Lennart Meri, režissööriks Sergei Rahomägi ja operaatoriks Ago Ruus.
Ago Ruusile kui toonasele Moskva filmiinstituudi tudengile oli see töö väljakutse, aga andis aimu ka teisest kutsest – sellest, mida tajusid Eduard Toll ja teised maadeavastajad: mida varjavad mäed, mis on silmapiiri taga, milliseid elamusi pakuvad seni käimata rajad?
„Sellist kutset tajusin tol suvel Arktikas, kui filmisin kaadreid Eduard Tolli filmile ja tegin fotosid inimtühjadel randadel. See tunne on minus säilinud tänaseni ja sunnib ikka ettepoole vaatama. Nagu oli Eduard von Tolli deviis: „Edasi ja ainult edasi!”,” ütleb Ago Ruus.
Fotod: Andres Treial
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia näitus „Ajajõgi“
10 veebruar, 2025
Näitus on Võrus avatud 8.veebruarist kuni 23. märtsini.
Näitus tutvustab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tegevusi ja seeläbi jõuab praktiline pärandikäsitlus näituse külastajani.
2024. a tähistab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õppekava 30 aastast tegutsemist. Rahvusliku tekstiili eriala kutsusid Viljandis 1994. a ellu Anu Raud ja Mare Hunt. Hiljem on lisandunud veel kolm eriala ja magistriprogramm. Tegemist on kogu Euroopa kõrgharidusmaastikul unikaalse õppekavaga, kus õpetatakse/õpitakse pärandipõhist käsitööd nii tehniliselt kui ka loovalt kasutama.
Esimest korda kogu pärandtehnoloogia õppekava tegutsemise vältel telliti näituse peamised produktsioonitööd professionaalidelt, kes igapäevaselt oma kutsealal töötavad ja tagavad kõrge kunstilise taseme. Näitus on ühelt poolt uudne, ent teisalt tutvustab erinevaid käsitöö traditsioone uues kuues.
Kujunduse idee ja vormi töötas välja Mae Kivilo ja kunstilise terviku teostas Triin Amur, minimalistliku, ajavoolu kujutava muusikalise kujunduse tegi multiinstrumentalist Indrek Anteploon ansamblist Minimal Veiv. Näituse tutvustuse ja lood kirjutas Kristi Jõeste (koostöös autoritega), kes ka kogu näituse protsessi kureeris.
Näituse täpne kirjeldus: Näituse kujundlik kontseptsioon on aja voolamine läbi pärandikihtide ehk käsitöö ilmingute, mida kujundlikult markeerib ajajõge kujutav looklev, eraldiseisev sein galeriiruumi keskel. Moodulseina küljes ja sees asuvad eksponaadid, mida on võimalik kahelt poolt vaadelda läbi akende vms. Autoritest tehtud fotod ja nende tekstid oma teoste kohta, aga ka vastus küsimusele, miks nad pärandkäsitöö tegemist tänapäeval väärtustavad, on kinnitatud kleebistena ajajõe seinale. Nendest esemetest, mida kannavad inimesed, on tehtud tervikliku stilistika ja kontseptsiooniga A1 suuruses kunstilised fotod, mis on vaadeldavad galerii seintel. Taolise lisandväärtuse loomise kaudu on eksponaatidest võimalik publikul paremini aru saada.
Konkursiga valiti välja 16 meistri või kunstniku tööd: Christi Kütt, Andres Ansper, Made Uus, Astri Kaljus, Kristi Everst, Maarja Palu ja Grete Küppar (ühistöö), Eilve Manglus, Kirsti Tuum, Kristi Jõeste, Tõnis Luik, Ene Koppelmann, Evelin Siiman, Mart Reino, Diana Jezierska, Gert Evert, Reelika Ilves.
Fotod: Andres Treial
Klaasikunstnike ühisnäitus VIDEVIKUTSOONIS
30 november, 2024
Valgusele pühendatud näitus aasta kõige pimedamal ajal 6.12.2024 – 2.02.2025
kunstnikud: Sofi Aršas, Kairi Orgusaar, Kati Kerstna
külalisena: Erki Kannus
Videvikutsoon on ookeanides pindmise veekihi ja süvaveekihi (pimedusetsooni) vahel asuv ala, mis ulatub 200 meetrist kuni 1000 meetrini. Selles sügavuses on päikesevalgus väga nõrk ja tsoonisisesed temperatuurimuutused suurimad.
Videvikutsoon on külm ja selle valgus hämar, kuid bioluminestsentssähvatustega – elusorganismide poolt tekitatud valgusega. Piirkond kubiseb elust – tõenäoliselt on videvikutsooni biomass suurem kui kogu ülejäänud ookeanitsoonides kokku.
Videvikutsooni kummastavat vahepealsust saab tuua ka meie nähtavasse kaasaegsesse maailma – küsimused, otsused ja arusaamised et kas mingi isik, nähtus, emotsioon, vms. on must või valge, hea või halb, õige või vale ei leiagi tihti muud lahendust kui paigutumist videvikutsooni salapärasesse kooslusesse.
Kõiki näitusel osalevaid kunstnikke ühendab lisaks materjali peenkasutusele ka kirg valguse ja liikumise vastu.
Erinevused ilmnevad teemades ja kujutamise viisis – Sofi Aršase puhul on oluline tema töödes peituv isiklik läbielamine, isiklik täpne tunnetus, millele sekundeerib pisut kaootiline ja vaba loomeprotsess leidmaks õiget väljendusmeetodit.
Kairi Orgusaare jõulised skulpturaalsed vormid muutuvad valguse lisandudes hõrkudeks, isegi poeetilisteks mõtteavaldusteks.
Kati Kerstna loodusest ja keskkonnast rääkivates töödes peitub kontrast läbipaistva, hapra materjali ja robotliku vormikeele vahel.
Külalisesineja Erki Kannuse installatsioon “Õhtune lüps” toob kauge nostalgiahõngu kaasaegsesse konteksti.
Näitusel eksponeerime nii videvikutsooni hämarust kui rikkalikkust.
Kõike võib juhtuda. Kõik on olemas.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Fotod: Andres Treial, Paavo Eensalu
“Tuba kolme uksega”
16 oktoober, 2024
Näitus „Tuba kolme uksega“ koondab Eesti kaasaegse tarbekunsti ja disainiga tegelevate ja silmapaistvalt valdkonna arengusse panustanud autorite loomingu unikaalseks koosluseks. Valik avab vaatajale sümboolselt kolm ust, ühe iga autori isikupärase loomingu juurde, lähtudes nende ETDM-is toimunud isikunäituste ettevalmistamisel väljaarendatud ideedest: Mare Kelpman „Värvikood“, Raili Keiv „Tuba“ ja Tanel Veenre „Sinihabe“. Kõiki kolme autorit ühendab loomingus sõltumatus ja uuenduslikkus, mis samaaegselt on seotud traditsioonide ja eriala pärandiga.
Näituste esmaesitlused toimusid ETDM-i galeriis, 2022–2023 aastatel.
Mare Kelpmani näitus „Värvikood“ annab külastajale võimaluse saada tuttavaks ühe Eesti hinnatuima tekstiilidisaineri tööprotsessi ja fenomeniga. Mare Kelpman on üles ehitanud omanimelise kaubamärgi kelpman textile ja selle kaudu muutnud hariliku kootud villase salli, pleedi ja mantli kaasaegselt kõnelevaks aksessuaariks. Ta on kinnitunud siinsesse disainipilti tekstiilidega, mille tugevus väljendub eelkõige oskuslikus mustri- ja värvikombinatoorikas.
Kelpmani jaoks on oluline oma loomingu kaudu säilitada kangakudumise traditsioone: „Tahan kaasa aidata ühe oskuse säilimisele. Olen alati uskunud, et peame ka globaliseeruvas maailmas siin Euroopas suutma oma oskused säilitada, mitte muutuma sõltuvaks teiste oskustest ja tootmisest. Täna on see teema, milleni jõudsin rohkem kui kümne aasta eest, väga aktuaalne kogu Euroopas.“
Kelpmani loomingul on nii laiem kui ka kitsam piirkondlik tähendus. Ta on kümne aasta jooksul loonud nähtuse, mis talveperioodil võib jõuda Eesti inimeste teadvusse õhtuse uudistesaate nelja intervjueeritava rõivastuses, olles samas kaasaegsuse ja kohalikkuse tunnuseks reklaamimaastikul. Esinemistihedust arvestades on Kelpmani loodut täiesti põhjendatult nimetatud ka Tallinna Kalamaja rahvarõivaks.
Näitus on keskendunud Kelpmani loomingu taustale, dekodeerides tema tegevust selle tuntuse ja tugevuste kaudu ning andes külastajale võimaluse kogeda ka loomingu kavandamis- ja valmimisprotsessi.
Raili Keiv valis näitusele „Tuba“ muuseumi kogust Eesti keraamikute peamiselt 1960.–1980. aastatest pärinevad ja disainiklassikaks saanud nõud ning liitis need koos enda loominguga uueks ja ajatuks koosluseks.
„Näitusega tööd alustades oli mul mitu võimalust läheneda sellele materjalile. Näitusesarja „Tuba“ kontseptsioon ei eelda otseselt, et peaksin ise töid juurde tegema, oluline on suhestuda muuseumi kogudega. Materjaliga tutvudes sain aru, et kuna olen nii otseses suhtes tööstuskeraamikaga, on selle tee valimine väga loomulik,“ ütleb Raili Keiv. „Näitusele „Tuba“ valisin lõpuks Eesti keraamikaettevõtetes 1960.–1980. aastatel disaineritena tegutsenud Leo Rohlini, Anu Rank-Soansi, Laine Sisa, Velda Soidla, Henriette Tugi-Nuusbergi, Annika Tederi, Anne Keegi, Haidi Ratase, Ingrid Alliku ja Tiina Lõhmuse tööd. Mõned klassikaks saanud nõud olen säilinud vormide põhjal taastanud.“
Raili Keiv on kõigi nimetatud autorite töödest loonud eklektilise terviku, mis kõneleb eri autorite käekirjade ja tootmisvõimaluste kombinatsioonina disaini potentsiaalist, olles ühtlasi austusavaldus Eesti disainipärandile. Sel moel aktiveeritud esemetest on saanud tinglikult serviisina käsitletav keraamiline kollaaž, millest tõukub Raili Keivi enda uus looming. Näitusel saab keraamiliste nõude kõrval näha ka nende loomiseks kasutatud kipsvorme ning autori graafilisi eksperimente teoste siluettidega tekstiilkangastel.
Tanel Veenre näitusel „Sinihabe“ eksponeeriti esmakordselt ehtekunstniku ja mitmekülgse disaineri viimase kümmekonna aasta jooksul valminud maske.
Veenre maskilooming on välja kasvanud moelavadele loodud aksessuaaridest ja laetud ebamaiste detailidega. „Maske meelitas looma tung rääkida lugu. Enamasti on maski sündimise esmapõhjuseks lava, kihk võimendada moe sõnumit,“ ütleb Tanel Veenre. „Aga ma ei saa öelda, et need maskid on pelgalt dekoratiivsed – kihistusi ja lugusid on mul palju.“
Maskid võtavad skulpturaalseid vabavormilisi mõõtmeid ja on oma autonoomsuses intrigeerivad iseseisvad teosed. Näitusel on eksponeeritud kõige erinevamatest materjalidest kontseptuaalsed maskid, mis kord on sürrealistlikud merihobudest koosnevad kompositsioonid, teinekord aga Bolti tõukeratta keerukate läbilõigete dekonstruktsioonid või kõrvamarjade lopsakad kobarad. Need ergastavad nii kandja kui ka vaataja meeli ning tõmbavad publiku muinasjutulisse vaatemängu, mis on inspireeritud Charles Perrault muinasjutust „Sinihabe“.
Näitus on koostatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituseprogrammi galeriis 2022–2023 aastatel toimunud näitustest:
Mare Kelpman „Värvikood“ (3.06.2022–11.09.2022)
Raili Keiv „Tuba“ (21.01.2023–2.04.2023)
Tanel Veenre “Sinihabe” (16.06.2023–24.09.2023)
Näituse koostaja. Ketli Tiitsar (ETDM)
Näituse kujundaja: Tõnu Kalpus
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Trendwood, Võru Kannel, EMPAK
Näituse fotod: Andres Treial
Ahti Seppeti isikunäitus „Taevas ja maa“
22 august, 2024
30. augustil kell 17 avatakse Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis Ahti Seppeti isikunäitus „Taevas ja maa“.
Kolmeosalise näituse üht osa – „Raskolnikov“ – on ehk lihtsam mõista ja hoomata nendel vaatajatel, kes on lugenud Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus“. Seoses sõjaga Ukrainas tundub kuritöö ja karistusega seotud teema eriti aktuaalne. Saab ju loominguga tegeldes liikuda mõttes ruumipunktidesse, mis ajaliselt-kauguselt kättesaamatud. Sellele aitavad kaasa tänapäevased infovood, mis toovad välja ka meie oma poliitikute edevuse, ärimeeste ahnuse, valitseva kurjuse varjatud ja nähtavad mõjud. Eksponeeritud on graafika, maal, skulptuur.
Näituse teise osa moodustavad reljeefsed loodusmaalid ühisnimetajaga „Taevas ja maa“ ning nendes töödes arutleb kunstnik selle üle, mis õigustus on kunstiga tegelemisel. Seppeti enda jaoks on selleks töö huvitavus ja ta loodab, et see, mis on pakkunud esteetilist rahuldust ja naudingut tegijale, pakub seda ka vaatajale.
Väljapaneku kolmandas osas „Ehe kui väikevorm“ kutsub kunstnik kaasa mõtlema skulpturaalse väikevormi – ehte üle. Näitusel eksponeeritud ehete loomiseks on Seppet saanud inspiratsiooni hiina, jaapani ja korea kultuurist, põhilise innustuse loometööks on andnud aga ikkagi naine.
Ahti Seppet (snd 1953) on lõpetanud Tartu Kunstikoolis puidu kunstilise kujundamise eriala. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kujurite Ühenduse ja grupi Para liige. Skulptuuris on tema lemmikmaterjaliks pronks, alumiinium, puu, keraamika ja paber. Teda on loojana kõnetanud nii ajas ja ruumis muutuvad sotsiaal-poliitilised kui ka igavikulised teemad.
Ta on esinenud näitustel Eestis, Saksamaal, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Ungaris, Prantsusmaal, USAs ja Venemaal. Teda on tunnustatud Kristjan Raua, Ado Vabbe ja Anton Starkopfi preemiaga.
Näitus on avatud kuni 13. oktoobrini.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.